Ameerika rahvale ei ole kunagi meeldinud, et tema valitsus tegeleb propagandaga. Ometi – public relations on ameeriklaste leiutis ja põhiliselt sama! Kurioosumina õppisin ma ülikoolis mõlemat samal ajal. Üks kursus oli Propaganda and Public Opinion, kus tähtsamaks peatükiks oli „Göbbels“; teine aga Public Relations, kus õpetati nn. „Madison Avenue“ tehnikat!
Propaganda jagati kaheks: üks oli „valge“ (tõetruu) ja teine „must“ (valelik). USA valitsus püüdis juba I maailmasõja ajal luua mingit informatsiooni keskasutust (nn Creel Committee), kuid Kongress laitis tavaliselt selle maha, kartes, et võimulolev erakond kasutab seda enda huvides.
Kohe peale II maailmasõja algust oli Roosevelti valitsus mures saksa natside propaganda edu pärast Lõuna-Ameerikas. Sinna suunati mõned lühilaine saated. Midagi uut tuli natside vastu luua ka Euroopas. Kuid ikka kartes seda hirmsat sõna – propaganda! Nii sündis Faktide ja Arvude Büroo (Office of Facts and Figures), mille direktoriks nimetati tuntud poeet Archibald MacLeish. Ega siis keegi poeedi vastu pole!
Sõjasündmused arenesid aga kiirelt ja oli selge, et nii ei saa seda jätta. Siis loodi Välismaine Infotalitus (Foreign Information Service), mis aga tegeles vastuluure ning sabotaazhiga. Selle direktoriks sai tuntud seikleja, kol. „Wild Bill“ Donovan.Tema tiitliks oli: informatsiooni koordinaator. Donovan oli ka üks Luure Keskagentuuri (CIA) loojaid, mille eelkäija oli Office of Strategic Services (OSS). AH kui valitsuse raadio hoiti OSS-ist sihilikult eemal. CIA finantseeris mõnda aega Vaba Euroopa ja Vabaduse raadioid. Hiljem rahastas neid otse Kongress.
Mõni nädal pärast jaapanlaste õhurünnakut Pearl Harbor’ile muutus olukord kardinaalselt. Tuntud Roosevelti kõnedemeister ja näitekirjanik Robert Sherwood mätsis kokku 11 lühilainejaama ja – presto! 24. veebruaril 1942 läks eetrisse AH – Voice of America) nimeline raadio. Saksa keeles – Hier Spricht die Stimme Amerikas. Selle direktoriks sai Rumeenia päritolu näitleja John Houseman. Samas loodi ka Sõja Informatsiooni Talitus (Office of War Information – OWI), mille välismaised bürood said nimeks United States Information Service (USIS). Nii see jäigi välismaal, kuid USA-s oli hiljem selle nimeks U.S. Information Agency (USIA), et seda mitte segi ajada immigratsiooniametiga.
Ainuke muudatus enne USIA lõppu (1999) oli president Carteri ajal (1978), kui ta nimetas selle ümber USICA-ks (U.S. Information and Communication Agency). See oli aga nurisünnitus. Arvati, et on tegemist telefoni ja telegraafiga! See tekitas palju segadust ja oli tihti naljanumbriks. Nii muutis järgmine president, Ronald Reagan (1981), selle kohe tagasi USIA-ks.
Roosevelti uued asutused eriti ei huvitanud. OWI direktoriks määrati tollane tuntud raadiomees (1942) Elmer Davis, kuid Roosevelt ei kutsunud teda mitte kunagi eraldi Valgesse Majja. Davis palkas OWI-sse peamiselt raadioajakirjanikke ja USA-sse põgenenud eurooplasi. Nii ajakirjanikud kui põgenikud olid poliitiliselt peamiselt vasakpoolsed. Viimased olid rohkem huvitatud omade poliitilistest kemplemistest kui USAst. Nii sai alguse AH kõige suurem probleem 10 aastat hiljem, kui senaator Joe McCarthy ägedad, kommunismivastased argumendid peaaegu sulgesid AH – enne, kui Eesti osakond oli vaevalt jalad alla saanud.
Nii loodi uus välismaise rahvaga suhtlemise kontseptsioon täiesti uisa-päisa. Sellest aga kasvas uus teadusharu, mida nüüd nimetatakse rahvadiplomaatiaks (public diplomacy), millest on kirjutatud sadu raamatuid ja mille põhijoonte üle murtakse piike siiani.
Uus kommunikatsioonitehnoloogia võimaldas otsekontakti rahvaga (kuulajatega). Ei olnud alati tarvis salasuhteid diplomaatide vahel. 10 aastat (1942-52) liigset kontrolli välisministeeriumi alluvuses aga ajendas „iseseisvusliikumise“, mille lõpptulemuseks oli U.S. Information Agency (1953) koos AH-ga. Välisministeerium (State Department) oli aga kõik need aastad kontrollikaotuse üle väga pahane. Kuni Clintoni administratsioon ja republikaanlased jõudsid senatis mingile segasele kokkuleppele a. 1999 sulgeda USIA, viia selle mõned osad tagasi väliministeeriumisse (kus nad on selle asutuse tavalisse musta auku kadunud) ja teha AH „iseseisvaks“ (mida ta põhiliselt ei ole). Rõõmu kui palju välisministeeriumis, sest public diplomacy’t pole enam tegelikult olemas!
Rahvadiplomaatiast pole aga nagunii kasu, kui selle praktikandid kas ei tea või ei oska edastada maailma rahvastele riigi väärtusi ja poliitikat. AH ametnike kohus on veenda kuulajaid Ameerika poliitikas, tegevuses ja elus, rääkides tõtt – nii head kui halba.
Kui aga riigipea ise vassib, ajab oma riigi ajaloo faktid segi või räägib välismaal oma riigi vastu, pole rahvadiplomaatial mõtet. Infoagentuuri kõige kuulsam direktor, Edward R. Murrow, jäädvustas sõnad, mida AH ametnikele oli alati pähe raiutud:
„Et olla veenev, peab olema usutav; et olla usutav, tuleb olla tõepärane; et olla tõepärane, tuleb rääkida tõtt.“
(Järgneb)