Töötada Ameerika Hääle uudiste keskosakonnas oli nagu viibida hoopis teises maailmas – huvitav ja kiire; alati midagi uut. Kellelgi polnud aega jutuvadinaks. Mul on sellest ajast vähe fotosid. Ei olnud isegi selleks aega. Polnud ka veel arvuteid ega digitaalkaameraid.
AH-s oli päevauudistel erakordselt suur tähtsus. Täpsusest peeti rangelt kinni. Kuulajaid oli mitmes keeles ja kui faktid erinesid, tuli skandaal. Et olla usutavad, pidime olema tõepärased. Uudistes ei tohtinud olla kirjutaja isiklikke arvamusi.
Kellelgi polnud „oma“ lauda, sest töötasime kolmes vahetuses. Osakonna üldjuhtideks olid direktor ja tema abi. Direktor oli tavaliselt koosolekutel ja abi ajas administratiivasju. Tegelikeks tööjuhtideks olid peatoimetaja ja tema abid – need, kes lugesid ja koondasid saabunud uudiseid ja need, kes kontrollisid toodetut enne, kui see läks trükki. Peatoimetaja oli ka päevase vahetuse juhataja. Tema vastutas uudiste eest ajal, mil kõik infoagentuuri ja AH kõrgemad ametnikud olid tööl. Siis olid veel õhtuse ja öise vahetuse juhid. Igas vahetuses oli oma tähtsus maailma kellaaegadel, kuhu AH saated olid suunatud. Kui kedagi taheti koolitada peatoimetajaks, siis pandi ta öise vahetuse juhiks, sest ta pidi ise otsuseid tegema ajal, kui Washington magas. Minu öises vahetuses oli oluline roll Vietnami sõjal.
Uudiste allikaid oli palju. Tavalised teabeteenistused – raadio; rivaalid nagu BBC, Deutsche Welle jt.; ajalehed, oma korrespondendid jne. Kui ma olin peatoimetaja, klõksusid minust paari meetri kaugusel 15 teletaipi sissetulevate uudistega. Kuid need tuli alati ümber töödelda AH stiili, sest tavaliselt polnud nad kirjutatud erapooletult. Lisaks
Foreign Broadcast Information Service’ile (FBIS), mis tõlkis rahvusvahelisi raadiouudiseid ja oli rahastatud CIA poolt (kuid mitte salajane), said peatoimetajad lugeda värskeid valitsuse konfidentsiaalseid telegramme, mis olid ainult infotaustaks oluliste sündmuste puhul. Et meil oli taust teada, saime AH uudist teabeteenistustest täpsemalt kirjutada, ilma et midagi salajast oleksime avaldanud või valesti kirjutanud. Peatoimetaja käsutuses oli ka kurikuulus „punane telefon“ (
scramblerphone).
Olid ajad, kus töötasime kaks vahetust järjest – 16 tundi – näiteks 1969, kui ameeriklased maandusid Kuul. Varahommikul koju jõudes olin sellest reportaazhist surmväsinud. Tund hiljem raputas mind ärkvele mu lasteaia eas poeg, kes teatas õhinal, et üks mees olevat maandunud Kuul! Kui ma midagi vastuseks ühmasin, jooksis ta emale kaebama, et ma ei saavat aru sellest tähtsast sündmusest!
Lisaks USA uudistega töötavatele toimetajatele oli töö jaotatud regiooniti: Euroopa, Aasia, Lähis-Ida, Ladina-Ameerika ja Aafrika. Igal „laual“ oli oma regionaalne peatoimetaja, kelle vastutuseks oli „toota“ kellaaegadest lähtuv regionaalne
pattern, või uudiste tähtsuse järjekord, mida keelteosakonnad pidid järgima. Esimest viit uudist said keelteosakonnad muuta ainult regionaalse peatoimetaja loal. Tõlge pidi olema täpne. Kui iga kahe aasta tagusel
program review’l leiti, et tekst oli muudetud, vastutas osakonna juhataja. Kui muudatus oli tehtud uudisteosakonna loata, sai ta noomituse.
Kui mind nimetati esiteks öiseks peatoimetajaks, hiljem Euroopa uudiste peatoimetajaks ja lõpuks uudisteosakonna (päeva) peatoimetajaks, tegin neis reeglites muudatusi, andes keeltele vabama valiku. Tegin otsuse, et ainult esimesed kolm uudist olid sunduslikud ja muutmine toimus minu loal. Tollal oli Euroopa kõige tähtsam ja selle peatoimetajana allusid mulle 22 osakonna uudised 36-st.
Esines ka olukordi, mida oli peaaegu võimatu lahendada. Näiteks asutati Usbeki osakond, mille komplekteerimine oli raske, sest kust leida kvalifitseeritud usbekke? Tuli välja, et viiest kaks oli leitud ühest New Yorgi restoranist, kus nad olid nõudepesijaiks. Mina sain sellest aru, sest ega näiteks ka eesti profid ei alustanud USAs kohe oma erialal! Aga kui ma avastasin, et nende saate päevauudised olid kaks päeva vanad, jäin üsna karmiks. Selgitus oli niisugune: usbekkidel ei olnud usbeki-inglise sõnaraamatut! Polnud üldse olemas! Nad tõlkisid uudise kõigepealt inglise keelest türgi keelde ja sealt usbeki keelde. Asi lahenes pikkamööda, kuid nende uudised jäid tükiks ajaks kahe päeva vanusteks. Nad konsulteerisid minuga, kui uudis oli eriti „tuline“.
Aga minu algaegadel, kui „maandusin“ Ladina-Ameerika „laual“, jäin ma ise jänni ja sain õppetunni, mis ei läinud mul eales meelest.
Nimelt tahtis tollane Jugoslaavia kommunistlik diktaator Tito teha ringreisi Ladina-Ameerikas. Ta tahtis peatuda ka Kuubal, kuid USA vahekord Kuubaga oli peale ebaõnnestunud invasiooni pingerikas. Tito ei tahtnud USA Kongressi ärritada, sest ta oli väljunud Moskva mõjupiirkonnast, lootes tasuks saada USA relvaabi.
Mulle anti kirjutada lühiuudiste pakett, igaüks paar lauset. Sain algajana neutraalse „reisiteadete“ paketi. Nii kõlas üks UPI uudis: „Jugoslaavia president Tito, reisides Ladina-Ameerikas, kavatseb ka peatuda Havannas.“ Nii läks see eetrisse inglise keeles ja ma ei taibanud, et olin teinud suure vea – ei oodanud ära teist allikat!
Olin õhtuses vahetuses ja kui järgmisel päeval tööle tulin, seisis ring ülemusi keset osakonda, keskel
policy officer, viibutades ühte telegrammi. See oli Belgradist, kuulsa George Kennani käest, kes oli seal suursaadikuks. Tito oli isiklikult pahandanud, et „Ameerika Hääl valetas, ta ei lähe Havannasse“.
Policy officer tahtis teada, kes on see „VE“, kelle nimetähed olid uudisel.
Kuid mul oli tubli ülemus, kellelt õppisin vastutustunnet. Ta vastas, et see pole teie asi, tema vastutab. Muidugi, omavahel, hiljem pandi juhataja uks kinni ja ma sain ärateenitud peapesu.
(Järgneb)
