Tööd ja tegevust Ameerika Hääles võis võrrelda tantsuga noateral. Oli närvesööv, väsitav, palju stressi ja vaidlusi. Kuid see kõik käis asja juurde. Ajakirjaniku amet peabki nii olema. Oli ka tavalist valitsuse bürokraatiat, kuid see ei seganud põhitööd. Miljonitel kuulajatel oli vaja infot ja kõik muu oli teisejärguline.
Paratamatult poliitika segas tihti vahele ja politiseeritud erimeelsused tekitasid vahest „ümberpaigutusi“. Kui olid nn. eksekutiivkohal (
Civil Service kraad 15-17, 18 oli poliitiline) või nn.
Senior Executive Service, võidi sind paigutada ükskõik kuhu, kuid sama palgaga. Kui direktorile mõne juhtivisiku kindel seisukoht ei meeldinud, siis tuletati meelde, et juhtkond
„serves at the pleasure of the director“ (on oma kohtadel direktori soovil).
VOA t-särgid olid kuulajaskonnas väga populaarsed. Saatsime neid kõigile, kes soovisid. Euroopa divisjoni portugali keele osakond saatis neid tuhandete kaupa ja Portugali randades oli neid alati näha. Mina kui tollal Euroopa divisjoni direktori asemik andsin osakonnale loa neid uuesti saata, kuigi teadsin, et uuele, president Carteri aegsele direktorile Peter Strausile see ei meeldinud. Olevat AH-le alandav. Infoagentuuri nn. Portugali laua juhataja oli ka minu poolt. Teatasin otsusest oma ülemusele, programmide asedirektor C. B. „Cliff“ Groce’le (kes hiljuti, aprillis 2009, suri). Kui direktor Straus sellest teada sai, ta vihastas ja helistas mulle. Mõtlesin, et nüüd on minu mäng mängitud! Ma püüdsin teda veenda küll, kui populaarsed need t-särgid on Portugalis. Tema vastus: aga mulle ei meeldi jne. Hingasin kergendatult, kui ta vallandamise asemel ütles:
„Now let’s forget it and move on!“ (Nüüd unustame selle ja läheme edasi!) Mitte olla
„yes-man“ tekitas vahest mulle probleeme. Aga samal põhjusel sain „Cliff“ Groce’iga alati väga hästi läbi!
AH struktuur oli väga keeruline, olles infoagentuuri osa. Seda võib jagada kolmeks. Kõik tekitasid omavahelisi pingeid, tihti vägagi tõsiselt. Üks oli välisministeeriumi ja infoagentuuri vahel. Teine infoagentuuri välisteenistujate ja AH proffide vahel. Kolmas oli keskosakondade ja keelteosakondade vahel.
Kõige suuremad lahkhelid AH-l olid välisministeeriumiga (
State Department), kuigi me ei olnud otseselt nende alluvuses. Kuid faktilised uudised on alati tekitanud probleeme diplomaatidele, kes tavaliselt tegutsevad saladuskatte all.
Niisiis oli aasta 1976. ESTO aeg Baltimore’is. Ma olin soetanud hr. Groce’ilt loa, et terve eestikeelsete saadete teine osa (15 min.) on kõik need kaks nädalat ESTO reportaaž. (Mille Eesti osakonna kolleegid ja kaastöölised viisid läbi esmaklassiliselt. Lindid neist on olemas.)
Olin jälle divisjoni juhataja asemik (mida juhtus väga tihti). Tagasisõidul Baltimore’ist kuulsin raadiost, et Poolas on mäss. Raudteerööpaid kistakse üles jne. AH-s tulid mulle kiiruga vastu divisjoni vanim osakonna juhataja, ungarlane Takacs ja AH asedirektor Vallimarescu (Rumeenias sündinud). Probleem: USA suursaadik Varssavis (Davis) oli saatnud välisminister (riigisekretär) Kissingerile telegrammi, et AH Poola osakond ei tohi sellest teatada oma saadetes Poolasse. Kissinger andis vastava käsu infoagentuuri direktorile (Keogh), kes andis sama käsu edasi AH direktorile (Giddens, aga ta ei olnud kohal). Käsu võttis vastu Vallimarescu. Suursaadiku põhjus: kuna miljonid poolakad kuulavad Ameerika Häält, teade levib ja „õhutab“ rahva mässama.
„Val“ kohe minult (kuigi ta võis ise otsustada): „Mis on sinu otsus?“ Minu vastus: „Pole midagi otsustada. Uudis on uudis, kas see on poolakate kohta saates Poolasse või eestlaste kohta saates Eestisse.“ Val: „Selge!“ Ma lisasin, et AH vaikus mõjuks väga negatiivselt AH kredibiilsusele, sest BBC jt teatavad sellest nagunii. Kissingeri „käsk“ oli eriti olulise tähtsusega minule, sest viis aastat varem olin uudisteosakonnas Euroopa peatoimetajana tühistanud ammuse reegli, et keelteosakonnad ei tohi uudiseid „tagasi“ teatada. Reegel oli ajast, kui keelati liigselt propagandakõmulised saated keelteosakondades.
Kuid otsusel olid omad tagajärjed. Paar nädalat hiljem kutsus „Val“ mind „kellaviieõluks“ AH-st üle tee asuvasse Kreeka restorani. Üks õlu ja kopsakas singilõik hiljem teatas „Val“, et ta on saanud „ümberpaigutamiskäsu“ ühele kohale infoagentuuris. Ma siis maksin arve, sest mina olin tegelik otsustaja, kuigi „Val“ oli minu eest vastutav! Kui ma teda hiljem uuel kohal külastasin, oli talle antud üks väike „putka“, kus asusid terve tema uue osakonna kohvimasinad. Võttis aasta ja uus Valge Maja üürnik, kui sain AFL-CIO presidendi George Meany väimehe Ernie Lee abiga „Vali“ sealt välisteenistusse Madridis.
(järgneb)
EE # 31 oli artikli Siin Ameerika Hääl, Washington 7. osa juures ilmunud foto juurde sattunud vale allkiri. Õige on järgmine: Ameerika Hääle Eesti Osakonna 10. juubel, mida tähistati pidulikult Washingtoni esinduslikus Mayfloweri hotellis juunis 1961. Osalesid Ameerika Hääle ja USIA kõrged ametnikud, AH Eesti Osakonna ja ERKÜ liikmed ja paljud külalised. Seisavad vasakult: Ameerika Hääle direktor Henry Loomis; Gerhard Buschmann; Endel Rennit; Jyri Kork; Heiki Leesment; tundmatu; Asta Türner; Vello Ederma; Elmar Simm; Gunnar Paabo. Istuvad vasakult: EO juhataja Jaan Kitzberg; EV peakonsul Johannes Kaiv; Aade Ambre; USIA direktor Edward R. Murrow; Julius Kangur ja Mall Jürma.
AH ametlik foto
