Ameerika Hääle raadio, vähemalt eesti keeles, hakkab vajuma unustuse hõlma. Selle taustast on kirjutanud mitmed, kuid teadnud vähesed. „Hääl“ koos oma kaksikvenna, Vaba Euroopa Raadioga, oli oluline relv külmas sõjas. On küllalt teadureid, kes kinnitavad, et raadiod olid üks kolmest tegurist, mis tegid lõpu N. Liidule. Teised kaks olid Ronald Reagani survepoliitika ja NLi enda sisemine roiskumine. Esimene õõnestas ja teine kiirendas viimast.

Ma olen varem kirjutanud artikleid Ameerika Häälest (AH), kuid nüüd on paljud Eestis mind püüdnud veenda, et aeg on tulnud võtta seda tõsisemalt. Ajalugu ei oota, kuigi räägitakse, et mida kaugem minevik, seda õiglasem ja erapooletum. Kuid samal ajal kõdunevad ja ununevad faktid, nende üle on siis liigseid vaidlusi ja küllalt tihti esineb valearvamusi.

Aja jooksul on ka peale kasvanud neid, kes AH-st eriti palju või mitte midagi ei tea. See lünk tuleb täita, detailsemalt kui varem. Mina olen üks viimaseid, kes saab maalida nii üksikstseene kui üldpilti. Saan seda teha nii Eesti osakonna (EO) kui terve „Hääle“ kohta – küllaltki põhjalikult, sest alustasin uudistekirjutajana ja tõusin AH juhtkonda.

Minu esimene kokkupuude AH EO liikmetega oli juba a. 1954, vähem kui aasta peale AH kolimist New Yorgist Washingtoni. AH läks eetrisse eesti keeles New Yorgist 3. juunil 1951. See loodi 1942 ja EO loomise ajal oli ta välisministeeriumi (VM) alluvuses. 1953. a. tehti aga otsus luua USA Infoagentuur (US Information Agency - USIA). AH muutus selle kõige tähtsamaks osaks ja terve USIA toodi üle Washingtoni.

AH kohta on loodud palju müüte, mis järjekindlalt leiavad tee trükki vilumatute autorite kirjutistena.

Esiteks: eestikeelsete saadete õitseajal ei olnud AH kunagi VMi alluvuses. VMi alluvuses oli ta 1942-1952 ja peale USIA likvideerimist 1999 iseseisev.

Teiseks: Ameerika Hääl ei olnud „eesti hääl“. Ta oli Ameerika Hääl eesti keeles.

Kolmandaks: VM kontrollis ainult erandjuhtudel AHd. Üksikud „tsenseerimise“ juhtumid tekitasid suuri skandaale, mis jõudsid ka ajakirjandusse.

Neljandaks: mitte rohkem kui kahel juhul püüti AH saateid kasutada signaliseerimiseks nõukogude dissidentidele, millest samuti tekkis skandaal.

Eestikeelsed saated olid väikese erandiga pea alati pooletunnised, seitse päeva nädalas. AH standardsaade oli kujundatud järgmiselt: esimesed 10 minutit uudised, ca 5 minutit kommentaari ja ülejäänud saateosa mingil eriteemal, sh välis-Eesti kroonika. Erandid olid tähtpäevadel või erisündmustel, nagu ESTO-76, mis toimus Baltimores.

Esimese tegeliku EO koosseisu New Yorgis komplekteerisid mitte-eestlased. Põhjus oli lihtsalt see, et eesti soost USA kodanikke sel alal veel ei olnud. Kaks neist olid Robert Bauer ja John Albert. Bauer oli ka esimesena AH saksakeelses saates 24. veebruaril 1942 (huvitav kokkusattumus EV aastapäevaga!), kui ta ütles need nüüd paljukorratud sõnad: „Siin räägib Ameerika Hääl. Uudised võivad olla head või halvad. Meie räägime teile tõtt.“ John Albert oli olnud peatõlgiks Nürnbergi sõjakuritegude protsessil. Nende esimesed värbamiskontaktid olid Eesti Peakonsulaat ja NY Eesti Haridusselts.

Esimeseks EO liikmeks sai kirjandusteadlane Harald Parrest; paar päeva hiljem õigusteadlane Asta Turner (hiljem Rice); kolmandana ajakirjanik Arvo Kalbus ja neljandana kirjanik Pedro Krusten. Neile järgnesid kirjandusteadlane Mall Jürma, ajakirjanik Elmar Simm ning Postimehe tegevtoimetaja ja Tallinna ringhäälingu uudistejuhataja Jaan Kitzberg. Osa-ajaliste diktoritena võeti tööle näitleja Kadi Taniloo-Tekkel ja NY meeskoori solist Erik Tõnisson. Kuna peeti rangelt kinni kodakondsuse nõudest, ei saanud ükski neist ametlikult midagi juhatada. Seetõttu võeti ajutiseks juhataja kohustetäitjaks Siberis sündinud ja noorena USAsse rännanud eestlanna Ludmilla Floss, kelle peamine töökoht oli kongressi raamatukogus. Ta sai ametis olla ainult mõne kuu, sest New Yorki saabus USA armeest ohvitserina vabanenud, siis juba USA kodanik, Karl Robert Pusta, jr, kes kohe määrati osakonna juhatajaks.

Esimesed eestikeelsed AH saated olid üks pooletunnine, mis oli Eestis kuulda õhtuti, ja teine 15-minutiline „Breakfast Show“, mis oli Eestis kuulda varahommikul. Selle programmi eest vastutas NY börsil töötav USA kodanik Leonhard Nurk. Lühisaate sisuks olid peamiselt uudised.

Huvitav on märkida, et neil algpäevil oli osakonna töötajatel võimalik kirjutada följetone, mis tihti muutusid hulljulgeks ja tekitasid ka pahandusi. Voldemar Veedam, kes sõudis Rootsist vabadusse „Erma“ pardal ja oli hilisem AH EO juhataja, kirjutab oma lühimälestustes, et „nende kirjutiste poliitiline sisu, stiil ja toon oli tihti üllatavalt julge, kujutades endast N. Liidule ironiseerivalt ja polemiseerivalt pihtaandvaid skitse“. Nende autoriteks ja sisselugejateks olid Parrest, Kalbus ja Kitzberg, viimane kuulajaskonnale tuntud „Jüri Nõgese“ varjunime all. Kahjuks on aga need käsikirjad kaduma läinud.

Kui loodi USA Infoagentuur ja toodi see üle Washingtoni, otsustati, et „Ameerika Hääl peab rääkima nagu ühe häälega“. Külma sõda hakati võtma tõsisemalt ja oli vajalik, et USA räägiks maailma areenil selgelt ja arusaadavalt, kuigi ligi 40-s keeles.

AH eestikeelseid saateid kahekordistati – üks Washingtonist ja teine Münchenist. Vaba Euroopa
Raadios tollal veel balti saateid polnud. Samas olid „Vabaduse Raadio“ saated Madriidist väga nõrgalt kuulda ja Vatikani eestikeelsed saated olid väiksema ulatusega.

Pusta asus Müncheni eesti saadete juhatajaks ja tema asemele tuli likvideeritud soomekeelsete saadete juhataja Piltti Heiskanen, Talvesõja veteran, kes oli emigreerunud USAsse. Ta oli osakonna juhatajaks kuni 1957. a. alguseni, mil USA kodanikuks saanud Jaan Kitzberg võttis selle ameti üle ja juhatas EO-d kuni 1974. aastani.

Mina olin asunud 1952. a. õppima George Washingtoni ülikooli. Washingtonis elas siis juba suurem grupp eestlasi, kes peamiselt töötasid Kongressi raamatukogus. Ma neid nii hästi ei tundnud, kuid õppisin tundma New Yorgist üle tulnud AH kaadrit, sest nende töös peitus ka minu eriala. 1955. a. kirjutasin ja teadustasin aeg-ajalt eesti saadetes, kuid aastatel 1958-59 olin sõjaväes Saksamaal. Jaan Kitzberg leidis, et EO vajab „värsket verd“ ja nii saatsin ma paberid sisse juba enne Saksamaalt naasmist. Nii saigi minust aastal 1960 Ameerika Hääle töötaja.
(Järgneb)

Märkmed: