Siiri Sisask
laulja, muusik
30. juuni 2017
Laulja Siiri Sisask | FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht
Jean-Claude Juncker tervitas eesti rahvast sõnadega, mis tulid tal südamest. Ja see on temast väga kena. Kahjuks ei ole kõik nii, nagu talle näib, eriti seestpoolt vaadates, kirjutab laulja ja muusik Siiri Sisask.
Kui Nõukogude ajal saabusid külalised, toodi kapist välja hea ja parem, kaeti lauad ning nähti vaeva, et mitte jätta külalisele halba muljet. Selline käitumine on meil veres ja teatud mõttes peabki olema, sest külalistele tulebki pakkuda parimat. Nii on meie väike tubli Eesti riik jätnud väljastpoolt tulijatele-vaatlejatele endast ikka ja alati ontliku mulje.
http://arvamus.postimees.ee/41...Edasi aga tahaksin seda artiklit kirjutada mingis muus, teistele tõlkimatus keeles, millest ainult eestlane saaks aru, sest piinlik oleks siiras usus kõnelenud Junckerile tunnistada seda, millest nüüd rääkima pean.
Tapatöö minu maja taga
Üleeile hommikul vaatasin – nagu viimase nädala jooksul ikka –, kuidas mu koduõuel asjatavad metsalinnud, ussikesed noka vahel. Tiivulised leiavad neid meie peenramaalt ja mutimullahunnikuist kindlasti lihtsama vaevaga kui metsast. Nii on linnud päevad läbi meie õuel ja tuuritavad poegadele süüa otsides ringi. Minu süda nende pärast ei valutanud. Kuni üleeilseni.
Siis ilmus meie maja taha harvester. Ja tõmbas sealt pikali terve suure platsi puid. Nende otsas ka linnupesad koos sulgivate poegadega.
Riik on oma täiesti sobimatu nimega seaduses (mis praegu kannab nime metsaseadus, aga mille tegelik nimi oleks pigem – laadaplatsiseadus) soovitanud linnurahu ajaks metsas raierahuks liiga lühikese perioodi: linnud ei jõua sulgida ega pesadest välja lennata. Et see nii on, nad paraku ei tea, sest nad ei jälgi, ega järgi.
Looduskaitseseadus ütleb, et ei tohi lõhkuda lindude pesasid ega häirida pesitsevaid linde, aga kui midagi sellist tehakse, siis tuleks teavitada. Aga keda teavitan? Kuhu helistan? On ju keskkonnaameti enda asi teada, millal linnud pesitsevad. Mina saaksin vastuseks, et kõik on seadusega lubatud – selle üpris ajulageda laadaplatsiseaduse alusel…
Keskkonnaamet kui selline peaks hoolima ka inimeste kodusid ümbritsevast keskkonnast. Aga seda nad ei tee. Ei tee ei linnas ega ka maal. Hoolimata sellest, et neil on joonised, plaanid jms, et näha, kuis maatükkide piirid kokku jooksevad ning kuis asetsevad neil pindadel elamud ja muud hooned.
Väljastatakse niinimetatud pimelubasid. Arvestamata, et rikutakse kodude ümbrust ja sunnitakse inimesi elama rikutud keskkonnas. Ei huvita keskkonnaametit see, kuidas inimesed kodude eest hoolt kannavad ja südant valutavad ning mida inimesed neis paikades läbi elavad, mille ümbrusest metsad maha tõmmatakse. Ei huvita, pole riigi asi seista Eesti kodude ega inimeste «isiklike asjade» eest. Nii väljastatakse lube ka vanuritele, kelle metsa hoopis teised tegelased maha saevad, aga samas kohustus metsa tagasi istutada jääb metsa omanikule, kes ea tõttu selle tööga kahjuks toime ei tulegi.
Oleme kõigest numbrid
Üsna sama juhtus Raplas keskusega Saagu Valgus. Meid saeti nii-öelda maha. Ametnikud-riik ei pidanud vajalikuks, et aitame seal inimesi ja anname päriselt abi. Saagu Valgus tegi koostööd paljude heade inimestega, kes kõik omal parimal võimalikul moel toetasid ja vaesuses elavaid peresid aitasid.
Ametnikke ei huvitanud meie sisuline tegevus. Selle asemel küsiti, miks aitame neid, kes ei viitsi ise lillegi liigutada. Öeldi, et kasvatame õpitud abitust.
Inimesi ei ole abivajajate seas kahjuks vaid üht liiki, selliseid, kes oma maise elu meeleldi teiste loorberitel pingutamata mööda saadaksid, ise midagi head panustamata. Põhjuseid, miks satutakse hätta, on palju ja väga erisuguseid. Ning laste puhul, kellega meie keskus põhiliselt töötas, pole üldsegi siivas põhjustest kõneleda.
Ametnikud aga ei viitsi kuigi süvitsi mõelda. Elavad oma mugavustsoonis, paberipõhistena ega näe põhjust, miks peaksid rohkem vaeva nägema, kui keegi neilt seda ei nõuagi. See tähendab – riik ei nõua. Riigile käivad ka numbrid! Liiga paljudel ja kahjuks ka liiga olulistel puhkudel. Miks on tarvis paigutada kõike numbritesse, protsentidesse jne, korraldada uuringuid, mis ei maksa ju samuti vähe? Ikka, et ametnikel oleks midagi teha.
Kuid sedapalju mõtlemisannet, et näha numbrite taga tegelikkust, seoseid ja inimeste pärismuresid, neil ametnikel pahatihti ei ole. See on väga kahetsusväärne. Ja seda arvatavasti Juncker Eesti riigist ette ei kujuta.
Kui Juncker vaid teaks, kuidas meil koheldakse puuetega inimesi. Või kuidas maaelust õhk tasapisi välja on pumbatud. Kuidas inimesed, paljud täiesti mõtlemisvõimelised ja teotahtelised inimesed, üldse selles riigis siin ellu suudavad jääda, on tõsine küsimus. Nad puksitakse välja, sest nad ei ole oma olemuselt võimukaanid, edukuse šabloon-muster laubal.
Pugeda oskavad nad küll
Kuidas on võimalik, et meie pensionärid peavad hakkama saama nii väikese pensioniga, samas kui «tarmukal» hästi makstud riigikogulasel pole isamaa hoidmisest muud huvi kui ainult oma igati silmatorkavat võimuiharust ja positsioonijanu kustutada? Kuidas on võimalik, et sellised maksumaksja raha eest rahvast «teenivad», kui samas neid ainult omaenese heaolu huvitab. Ei neil endil hambad suust välja pudene...
Kuid ei ole kahju maksta head palka inimesele, kes ka head tööd teeb. Polnud üldse liiast, et riigikogulase kõrget palka sai Liina Tõnisson, kellesse koondus minu arust nii riigikogulase au, tarkus kui südametunnistus ja missioonitunne. Ning tõsine hoolimine Eesti ühiskonnast.
Võiks ehk teisigi tema kõrval nimetada, aga ainult mõningaid. Mitte iga riigikogulase kohta ei saa sama öelda. Nad ei loe vist läbi isegi mitte riigikogulase meelespead, mis on neil igaühel lauasahtlis ning annab õiguse ja toe tegutseda selliselt, et sünniks rahvale parim otsus.
Nii mõnigi neist vabiseb, kui on tarvis tegelikele murekohtadele otsa vaadata. Ei oska ta seisukohta võtta ega sügavuti kaasa mõelda. Ei ole tal tulevikunägemust ega minevikutaju. On õpitud retoorika, mis tema õpitud abitust kardinana varjata püüab. Mida ta sellisel kohal üldse teeb, jääb arusaamatuks.
Paljud ametnikud, otsustajad, «arvamusliidrid» ongi tegelikult saamatud. Nende oskuslikkus väljendub põhiliselt selles, kuidas pugeda sellise trenditeadlikkusega, et oma sissetallatud mugavustsoonist kinni hoida.
Selle asemel laiutatakse «kraadidega», nagu oleks see garant mingile erilisele põhjuslikkusele. Ja ollakse uhked, kui kuskilt jälle mingi abi on õnnestunud välja kangutada. Olgu see siis NATO, olgu külakiiged, olgu meie teed...
Aga kui on midagi, mida riik tegelikult peaks korraldama, luuakse järjekordne «sinilillekampaania» ja rahvas las võtab kohustused/vastutuse ise enda õlule. Nii ka lastehaiglatega, millel ei jätku raha, et osta vajalikke masinaid ja anda tihti ka inimestele olulist ravi. Ka haigekassa pole tööle rakendunud nii, nagu ootuspärane võiks olla. Seda Juncker vist ette ei kujuta, kuidas laps, kes ootab haiglas operatsiooni, hoopis koju saadetakse, sest haigekassal pole raha...
Sotsiaalministeerium otsib heade sotsiaalsete algatuste asemele hoopis Norra mudeleid, pika vinnaga, nagu õngitsedes suurt kuldkala sädelevaist välisvetest: Norra mudel, Norra rahastus – las lapib välisilm meie sügavamad augud...
Selline on suhtumine ja seda ei oskaks Juncker meie niinimetatud valitsejatest – viisakaist, vaimukaist ja ontlikult käituvaist – ette kujutadagi. Omad head ettevõtmised ei ole meie Eesti Vabariigi «valitsejate» meelest piisavalt atraktiivsed. Nagu ise oleksime suutmatud...
Tõeline abivajaja järelikult ongi siin riigis mitte inimene, vaid riik ise, kes elab oma igapäevases õpitud abituses. Lootes teistele enam kui iseendale. Ja seda veel nüüdki, kui ise on juba väärikas eas.
Pole kahjuks me kuidagi sedavõrd jalul, nagu arvab eliit Euroopa Liidu parlamendis. Oleme ainult sellist ilmet teha suutnud. Ja mis küll viga ilmet teha, kui europarlamendi liikme palk ongi selline, mis lubab õhetavaid põski üsna kerge vaevaga säravana hoida. Ja siin väikses kodu-Eestis suurt staari mängida.
Mis mind siin kinni hoiab?
«Mis maa see on? Mis saab mind kinni hoida, ja millega ta seda teeb, ma ei tea..., » küsis Peeter Volkonski oma luuleridades.
Mina tean, mis mind siin kinni hoiab. Mu kodupaik on mulle väga armas. Hoolimata sellest, et nüüd ründab ja räsib seda keskkonnaamet ehk riik. Metsamahavõtmise lube väljastab just see asutus, ja samuti vastutab just tema ka mõrvatud linnupoegade eest.
Aga linnupoegi suudab tappa ainult niisugune inimene, kel «pesaharidus» saamata jäänud, nagu ütleb Ülo Vooglaid.
Ainult see ei saa sellest aru, kellel aju asemel kivikamakas ja südame asemel tükk jääd.
