Viis aastat tagasi (12. okt 2006) ütles erukindral Aleksander Einseln intervjuus Videvikule: "Ma ei ole lootust kaotanud. Ma tahtsin näha riiki, kus igal inimesel, olenemata tema sünnist, olenemata tema varandusest, oleks võimalus läbi viia oma elus kõik, mida ta tahab. (---) Tunnen ja väljendan tõsist muret ajakirjanduse, sealhulgas avalik-õigusliku televisiooni ja raadio olukorra pärast ning väidan, et täiesti lubamatu on käituda nii ühekülgselt ja olla parteiliselt kallutatud nagu Eestis praegu. (---) Ma ei ole siiski lootust kaotanud, et meie riigijuhid hakkavad vaatama kaugemale kui enda heaolu, vaatavad rahvast, et hoida ja säästa."
Tänavu 5. märtsi Õhtulehe artiklis "Häbiväärsed valimised" kirjutab ta: "Sel aastal saab taastatud Eesti Vabariik 20-aastaseks. Palju on saavutatud kahekümne aasta jooksul ja palju on ka tegemata jäänud. Iga Riigikogus esindatud erakonna tegevusest võib leida midagi kiiduväärset, kuid rohkem labasust, valelikkust ja kriminaalsust. Miks see nii on? Vastus on lihtne: demokraatliku riigikorra vastandina kehtib meil läbipaistmatu ebademokraatia ja seda koos valijaskonna ahastava apaatsusega. (---) Loodan väga, et ehk aeg ja riigi kodanikkonna areng parandavad need vead ja Eesti Vabariik saab ka kunagi demokraatlikuks õigusriigiks ning seda sisuliselt, mitte ainult deklaratiivselt."
Viis aastat ei ole ühe riigi arengus pikk aeg. Kui aga tegu on noore riigiga, nagu Eesti Vabariik on… Me võime ju uhkelt rõhutada, et Eesti Vabariigi 93. aastapäev on peetud, et tänased imikud on jõudnud alles koolilasteks kasvada, kui meie juba oma riigi 100. sünnipäeva peame. Kõlab uhkelt, aga tõde on selles just nii palju, et vale seisaks koos, kui rahvasõna meenutada. Sajandist poole on rahvas elanud võõra võimu all, nüüdsest hoopis teistsuguses ühiskonnas. Ja sellisele, tegelikult alles demokraatiat ning iseolemist õppivale riigile on viis aastat, tervenisti veerand omatahtsi elatud ajast, siiski päris pikk aeg. Raske aeg pealegi, mitte ainult meile, vaid kõigile teistelegi nii majanduslikult kui ka vaimselt, meenutagem lahvatavaid kodusõdu, looduskatastroofe, masu.
A. Einseln nentis, et heast rohkem on labasust, valelikkust,
kriminaalset. Need on rängad sõnad. Just see karm hinnang ajendaski erukindralit külastama, et küsida temalt, elukogenud ja palju näinud inimeselt, mis meiega siis tema arvates juhtunud on. Olime ju 20 aastat tagasi kõik heausksed ja teotahtelised ning tegelikult alustasime ju ühelt tasandilt, 150 krooniga.
Te räägite rahva (valijaskonna) ahastavast või ahastamapanevast apaatsusest. Mis on valesti läinud? Vaevalt et see apaatia ju ainult valimistega seondub.
Loomulikult mitte. Eesti rahvas on palju kannatanud ja talunud kirjeldamatuid raskusi ning ajalooline mälu on kindlustanud ka meie ellujäämise. Eesti taasiseseisvumisega tekkisid rahval ka uued lootused. Ehk olid need liigagi idealistlikud. Ja siis, kui laulvale revolutsioonile järgnes argipäev, oli rahvas valmis taluma ümberkorraldustega kaasnevaid sotsiaalseid ja majanduslikke raskusi, kuid ilmselt ei oldud valmis selleks, et kohe ilmusid oma eesti soost võimukandjad, kelle põhieesmärk oli sogasest veest võimalikul priskeid kalu püüda. Inimesed nägid ja kogesid ebaõiglust, ülekohut ja häbematust, mis lõppkokkuvõttes tuimestas nende meeled, hävitas tärganud lootused.
Taas süvenesid hirm ja ebakindlus nii oma riigi kui ka oma perekonna tuleviku suhtes. Ei tohiks alahinnata inimeste kartusi, eriti nüüd, kui tööpuudus on maad võtnud. Ja isegi neil , kel isiklikult pole kartust tööpuuduse ees. Näiteks pensionäridel on ju pensioni näol küll napp, kuid siiski stabiilne sissetulek, kuid mure laste ja lähedaste pärast muserdab ning hirm hoiab inimeste suu kinni. Mina ei ole õige inimene andma sellele hinnangut, see on rohkem sotsioloogide ja psühholoogide valdkond ja olukorra parandamiseks oleks nende analüüs ja abi vajalik ning targad riigijuhid peaksid nendega arvestama. Iseküsimus on loomulikult, kust neid tarku ja missioonitundelisi riigimehi võtta. Loodan, et ehk võrsuvad nad meie noortest, ehk kunagi.
Nõukogude ajast rääkides rõhutatakse sageli, et kõige taga oli hirm. Kas me oleme hirmu oma verre saanudki tollest ajast? Kas endisel Eesti ajal sellist hirmu ei olnud?
Ma olin sel ajal siiski veel liiga noor, et nüüd seda aega hinnata. Olin küll märtsipommitamise ajal Tallinnas, mäletan seda, aga inimeste kohta üldisi hinnanguid ma anda ei julge. Kõige rohkem on mul meeles siiski ilusad päikeselised suved maal Albu vallas. Aga seda võin küll öelda, et kui mina oleksin valetanud, oleksin isalt saanud väga rangelt karistada. Igatahes meie peres oli ausus esimene nõue. Võib-olla sellepärast olimegi vaesed. Kui aga loen Pätsu ja Laidoneri aja kohta, näen, et ka sellel ajal oli korruptsiooni, Päts ja Laidoner olid mõlemad diktaatorid ja diktaatorid on alati ka korruptandid.
Ausa ühiskonna kujunemiseks peavad olema head eeskujud. Minu arvates peaks riigiametnikel ja poliitikutel olema alati üks juhtmõte – kohustus, au, rahvas. Ameerika sõjaväeakadeemia moto on just selline – duty, honour, country. Olen ise terve oma elu juhindunud just nendest põhimõtetest, see on ja jääb kõige aluseks, mida ma olen teinud või teha kavatsen. Ajaloolised traditsioonid tähendavad väga palju ja suunavad inimese aatelisele ja eetilisele tegutsemissuunale. Kahjuks siin Eestis need lõhuti. Mul on tuline kahju, et Tondi kasarmutel ei ole enam oma endist funktsiooni. Vaimsuse kasvatamine algab pisiasjadest, aga traditsioonid ei ole pisiasi. Mind kritiseeriti omal ajal, et püüdsin Eestist saata välisriikidesse õppima võimalikult palju noori, et nad saaksid kogemusi ja näeksid ka teistsugust suhtumist. Olin lühivisiitidel Eestis olnud. Siia tulles ma ju teadsin, mis siin on. Et see on nii hull, seda ma küll ei teadnud. Nüüd on muidugi palju muutunud, aga… Aga muutused oleksid võinud palju kiiremad olla.
Meie ellu tuli uue ajaga ka nooruse ja ilu kultus. Vanad taheti täiega üle parda visata, nendega koos ka kõik, mis varem on olnud. Küllap on need asjad omavahel seotud.
See traditsioonide eitamine ja nende hooletusse jätmine ei ole tulnud noortest. See tuli minu meelest keskealiste põlvkonnalt, kes vene ajal „tegijateks” kasvas. Paljud, nüüd juba hilises keskeas inimesed, on võimupositsioonil ka praegu. Nende ebaeetilisus on ühe teise ajastu nägu.
Põhiline probleem on praegu see, et rahvas ei saa kelleltki nõuda lubaduste ja töökohustuste täitmist, rahval ei ole oma esindajaid. Valijad valivad – aga keda? Kes esindab mind kui inimest? Mina ei tea. Põhiseadus tuleks ajakohastada ja valimisseadust tuleks muuta. Minu arvates on neli aastat Toompeal liiga pikk aeg ja 101 ühes saalis istujat on liiga palju. Kuidas muuta – variante on palju, vaja teiste riikide kogemusi kasutada. Võiks olla alam- ja ülemkoda, võiks olla lihtsalt väiksem esinduskogu, aga kindlasti nii, et inimene valib inimest, mitte erakonda. Meie üksikkandidaatide hulgas oli neid, kes said kümme korda rohkem hääli kui mõni, kelle partei on nüüd Riigikokku upitanud. Kes siis keda esindab? Tuleks kokku kutsuda põhiseaduse assamblee või mis tahes nime all see organ ka ei toimiks. Praegu võib julgelt öelda, et rahva tahe ei loe valitsusele midagi, erakonnad ei hooli rahvast, nad sülitavad rahvale näkku, ei au- ega häbitunnet. Ilmekas näide oli euro tulek. Oli see hea või halb, seda näitab tulevik. Aga rahvale ei seletatud midagi sisuliselt rahva arvamust ei küsitud. Ei saa ju pidada tõsiseks teavituskampaaniaks klantspiltidega plakateid euro käibelevõtust. Isegi siis, kui oled kindel, et inimesed on sinu poolt, oleks tark nendelt arvamust küsida. Selle asja nimi, millega seda teha, on referendum ja see kuulub demokraatia juurde nagu aamen kirikus.
Loomulik oleks olnud ka enne valimisi analüüsida, mida on tehtud, mis tegemata jäänud. Ma ei tea, kas valimiste tulemused oleksid olnud teised, aga ma tean, et rahvas oleks osanud siis erakondade poliitikat kaaluda ning lahata ja kindlasti tehtaks tulevikus vigu vähem. Kindlasti peaks saama ebaõnnestunud saadikuid tagasi kutsuda. Et nad ükskord aru saaksid, et nad töötavad rahvale, oma valijale, mitte erakonnale, et see raha, mida nad kasutavad, ei ole nende raha, see on rahva oma. Põhiline on, et keegi ärkaks, et miski ometi kord muutuks ja elu Eestimaal edeneks kõigile. Loodan, et ühiskond saab aru, et see, kuidas riiki juhitakse, on meie otsustada, et juht ei tohi käituda nagu kuri kubjas, et ta on rahva teener. Praegu tunnetan ma ohtlikku seisakut.
Eestlane on tasakaalukas, tänavale mässama ta ei lähe. Aga kunagi võib ka see aeg tulla, kui mõõt täis saab.
Kas oleme siis tõesti sellises tunnelis, millel lõppu ei olegi, kust ühtki valguskiirt ei näe?
Üks lootus meil on ja see on tarmukad ja arukad noored inimesed, sellised targad ja julged noored, nagu üht alles "Pealtnägijas" tutvustati, kes e-valimiste ohtlikke turvaauke näitas. Ega ta ei ole ju ainuke! Muidugi ei mõtle ma noorte all poisse ja tüdrukuid parteide noortekoondistest, neid poliitbroilereid, kes tahavad teha karjääri. See on samasugune seltskond kui nõukaaegsed karjeristid, kes komsomoliaktiivist parteiaktiiviks kasvasid.
Noored lähevad välismaale. Miks? Sest nad ei tunne, et neist siin hoolitaks. Siin ei ole palju võimalusi sisuliseks ja erialaseks eneseteostuseks, et õnnelikult elada, ja ma kardan, et enamik noori ei tahagi tagasi tulla. Siinsamas, meie naaberriikides Põhjamail hinnatakse inimesi kõige eetilisemateks ja endaga rahul olevateks. Mis segab meid selleni jõudmast!?
Võib-olla oskamatus tahta, visioonide puudumine, tarkade suunajate puudumine. Kas teie näiteks oleksite valmis nõu andma, kui keegi küsiks? Olete elus palju näinud, teil on ju kogemusi.
Loomulikult ma aitaksin. Aga Eestis ei ole keegi kunagi nõu küsinud. Jätan siinkohal arvestuseta tühised mokalaadad, kuid kahjuks sisulist arutelu ja võimalike lahendusvariante ei ole keegi minult küsinud. Meil on tegelikult väga suur kasutamata inimressurss pensionäride näol. Endised arstid, õpetajad, insenerid, eakad teadlased – missugune ajupotentsiaal, hulk vabatahtliku töö tegijaid on ju olemas. Aga keegi neid ei vaja, veelgi enam, oma kogemustest tean, et tõrjutakse eemale. Ja seni, kuni Eestis ei saada aru, et kõige tähtsam on inimene, on raske paremat oodata. Aga lootma peab, öeldakse ju, et lootus sureb viimasena.
Küsitles Imbi Jeletsky
Siiski uskudes ja lootes Ajakiri Videvik
20 aastat
TRENDING
