Kui su armas eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutsub sind teatrisse, siis õige oleks ikka minna. Pealegi polnud 5. klassi laps, keda kutsuti, kunagi varem suveteatrisse ehk välietendusele jõudnudki. Õppeaasta jooksul oli klass lugenud Silvia Rannamaa väga populaarset noorsooromaani „Kadri“ (1959), mida Emajõe Suveteater lavastas kaks suve tagasi. Tänavu, teatri 25. hooajaks on toodud lavale „Kadri“ järg, muusikaline vabaõhulavastus „Kasuema“ (1963). Samad, vanemaks sirgunud andekad noored mängivad taas. Ülimenukatest ehk populaarsetest raamatutest on ilmunud kümmekond trükki. Vaadake (suveteater.ee).

Nii me toredasse Tartusse sattusime. Laps võttis kaasa klassiõe ja ema ehk autojuhi ehk sohvri ehk minu. Esialgu Ülejõe linnaossa ehk vasakule kaldale la rive gauche. Seal, Staadioni tänav 48 hoovis tükki mängitakse. Eesti üks haruldasem puithoone, 140 aastat tagasi psühhiaatriahaiglaks ehitatud maja on lavastuses laste internaatkool.

Vaatamata meeletule leitsakule ja põuale, mis Eestis pikalt juba valitseb, ei ole mõtet toredast kohast suvisel laupäeva õhtul kergekäeliselt lahkuda. Mõistliku hinna ja veelgi mõistlikuma (hinna sees oleva) hommikusöögiga ööbimispaiga leidsime Tartu Kutsehariduskeskuse Hotellis. Soovitan! Nõnda saime tutvuda meie jaoks uue linnaosa Ropkaga. Magama minnes oli asi selge, selgelt pooleks: neiud soovisid minna kõige enam AHHAA Keskusesse (2011. a. Tartu bussijaama kõrval avatud Baltikumi suurim teaduskeskus) ja mina Eesti Rahva Muuseumisse. Lootsime kõiki rahuldada. Enne unne suikumist nägingi, et ERMis toimub juba kolmandat aastat pärimuse- ja niitmispäev võistluste, aga ka niitmistreeninguga. Hakkasin plaane sepitsema, et sinnagi jõuaks me päkad.

AHHAA Keskus on võrratu paik. Teadus ja loogika ei ole mu tugevad küljed olnud -- teadsin, et seal õpin palju ja nii oligi. Kõik selgitavad tekstid olid viies keeles ja kõige enam pidin pöörama kirjeldustahvleid eesti keelde läti keelest. Lätlasi oli perekonniti meil ahhaatamas väga palju. Uusimaks näituseks on lõputult ligitõmbav „Ahhaa, gravitatsioon!“ Väga tasemel ja köitev see kõik, kuigi ma tüdrukute seltsis lae alla ennast ei tõmmanud, tsentrifuugi keerlema ei tihanud ega ka jalgrattaga köit mööda sõitma ei läinud. Kusjuures see kõik oli jahutatud õhus. Mul meelen kuldne vikat kuumal aasal ikkagi...

Magus hein
„Heinakõrs kasvand üle pea, täna küll heina niitma peab,“ laulab vaimukas ansambel, Torontos 2019. a. sügisel esinenud Puuluup. Magusat niidetud heina lõhna olime maanteed mööda, põldude vahel kihutades auto ventilatsioonisüsteemi kaudu juba tundnud mitmeid kordi tänavu, aga vikat on mulle siiani võõras. Ühe pärimuspäeva korraldaja Eestimaa Looduse Fondi (ELF) 8-minutilist videot vaadates tuli veidi julgust juurde, aga ka kõvasti lugupidamist selle täpsust ja eriteadmisi nõudva töö ees. Luisuga teritamine, lüsi/löe (vikati vars), vikati tera pinnimine (õhendamine) ning vikati tera lõikamine, kusjuures vikatinuga tuleb ise teha õhukesest viilist...



Kahjuks ma tol päeval seda pikka vart ikka kätte ei saanud. Jõudsime kohale veidi hilja. Lapsed ähkisid ja oigasid (oli ka põhjust), kui ERMi parklast Raadi mõisa endise viinaköögi taha, hoidlate lähedale sammud seadsime. Juba teatati, et viimane grupp suundub hoidlatesse vanu vikateid ja hangusid vaatama ja ma olin jooksujalu nende kannul. Viipasin ruttu: „Tüdrukud, istuge nii kaua telk-katuse varju ja punuge pärgasid...“ Oli ka rehapulkade meisterdamise õpituba. Selle kõige peale väga entusiastlikult ei reageeritud. Kui mina sajanditagustest vikatitest hoidla järgmise toa pakk-mesipuudeni olin jõudnud, saabus taskutelefoni juba mitu ärevat kõne. Noored ja kärsitud olid juba ERMi poe risti ja põiki (jaheduses) läbi vaadatud, Adeede oli herilaselt sutsata saanud ning tuju päris hapuks läind. Säh sulle elurikkust ja pikka heina!

Mina ajasin võimsalt omagi jonni vastu. Olin tulnud niitmisvõistlust vaatama ja seda ma jäädvustada pidin ka saama! Kokku registreerus vikatiga niitmise võistlusele 35 huvilist, kellest finaali pääses 23 võistlejat, saab lugeda ELFi (elfond.ee) võrgulehe uudistest. Niitmisvõistlusel võisteldi viies kategoorias: mehed, naised, kuni 16-a noored ning mehed ja naised alates 70. eluaastast. Finaali edasi jõudnud täiskasvanud niitsid 100 m2, naised ja seeniorid 49 m2. Lisaks kiirusele hindas žürii stiili ja niitmisala puhtust. Meeste kategoorias tuli esikohale Andres Roosma ajaga 7:36. Rohkem saab lugeda: https://elfond.ee/tuleniitma/u..., kus on ka palju huvitavaid jätkuradu ehk edasisi linke nii niitmise kui üldisemalt looduskaitse teemal.


Riina Kindlam, Tallinn

Märkmed: