Minusugune vana oinas eriti ei murra pead, kuhu kuulun. Tean ju. Jäärapäiste hulka. Mul oma mihklipäev ammu selja taga, mõtlen sellega sellele, et kuidagi kogemata sattusin hoopis mina tanu alla. Aga võitlen ikke edasi. Arvestades, kogemuste põhjal, võimalike vastastega. Igast leerist. Tuleb ju. Elu on nii õpetanud.

Eriti und ma ei kaota selliste muredega. Põle vist kunagi, kui välja arvata mõne higise õhtu siputusi, nii päris noorest peast. Ehk ka siis, kui mõtlesin, pea padjal, tulevikule, kartes eksisamme. Neid on astutud, jah. Kuid ikke, arvestades kaotustega, mõne võiduga, ei saa nuriseda. Lasen tänaseni temakesel peremehetseda, ju ta ei tea, mida mõtlen või millest saunas saab pärismeestega räägitud.

Kaldusin aga teemast. Minu vanad vead, juba põnnina olin kuulus, et oskasin ikke asju välja mõelda. Selgelt, enese kaitseks siis, kuid ka täna peab kikivarbul liikuma teatud kohtades.

Sängi jõudes põle seda muret. Ei ma enam muretse homse kohta – tuleb, siis tuleb. Kas ma just süütu hinge und näen, see on küsitav. Kahtlemata aga saan kinnitada, et need Eevad ja Moona Liisad, kes kunagi silmade vahele kargasid, on ammu isegi alateadvusest kadunud. Vana inime, noh, need ajad on kauges minevikus kus sai unes fantaseerida. Ei oskaks inämb käsi külge lüüagi.

Kuid asusin mõtlema selle peale, et miks mõni ei saa sõba silmale. Süütunne? Muu? Et kohe arstiabi otsima, tablette, muud, no see on kuidagitki imelik. Pikk ja korralik päev seljataga, eks siis ikke uni tule. Kui mette, siis igav raamat teeb kohe asja kindlaks.

Vaat, asusin nii mõtlema, kuna inglismannid õpetavad unepuudusel lambaid lugema. Neil pidi neid vist palju olema. Vähkre, loe, igavuseni, uneni. Kuid nemad targad impeeriumipidajad ei teadnud vist, kuidas sikkude ja lammaste eristamine käib. No esimesed haisevad küll enam, teised määgivad armsalt, kuid vahe on ikke suur. Kui ma peaks valima rahutul öötunnil, keda lugeda, siis ikkagi sikke. Palju toredamad loomad, pukslevad nigu peaks, habe mehelikult uhke. Tavaliselt ei soovi keegi rohkem kui ühte, kahte pidada.

Selliste mõtetega oskan end uinutada juba ärkvel olles. Põhkupugemine vahest isegi nuhtluseks. Patusena, nigu olen, ei karda ma seda, et ei ärka. Kuhu ma satukski? Vist ainult vanajumala enese aeda, kuna sarved on mul ammu maha võetud. Ju too teine tahab ainult näha omataolisi. Ning kui vastupidiselt juhtub, egas need sealsed leegid põle hullemad, kui nood, mis juba pikki aastakümneid on enne und mu nahka kõrvetanud.

Märkmed: