Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman oli üks olulisem isik meie rahvusriigi aadete kujundamisel ja suunamisel. Ta ütles enne oma surma: „On aegu ja olusid ilmas, kus väljahüütud vekslid vaid verega on võimalik välja lunastada ja minu tundmuse järele on see aeg nüüd kätte jõudnud.“ Need sõnad said Eesti iseseisvuse kättevõitmise nurgakiviks.

27. septembril 1931 avati Tartu Toomemäel Villem Reimanile püstitatud monument. Avamiskõne pidas tollane riigivanem, Reimani sõber ja aatekaaslane Jaan Tõnisson.

Nõukogude võimu esindajad hävitasid selle Amandus Adamsoni kunstiteose 11. mail 1950 ideoloogilistel kaalutlustel.

29. juunil 2004 püstitati Toomemäele taas kirjarulli käes hoidva õpetaja ausammas.

Villem Reiman sündis 9. märtsil 1861 Kõpu vallas Tipu külas asuvas Pauna talus renditaluniku sügavalt religioosses ja askeetlikus perekonnas. 1872-77 õppis ta Viljandi elementaar- ja kreiskoolis, 1878-82 Pärnu gümnaasiumis.

1882 astus Villem Reiman Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Samal aastal sai ta Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Kogu oma elu oli Reiman seotud Eesti Üliõpilaste Seltsiga (EÜS). 1883 oli ta EÜS-i põhikirjale alla kirjutanud asutajaliikmete seas, 1884 osales seltsi sini-must-valge lipu pühitsemisel Otepääl, 1886 oli seltsi esimees.

Ülikoolipäevil algas Villem Reimani ajakirjanduslik tegevus. Tema esimesed artiklid ilmusid Postimehes ja olid suunatud venestamise vastu. J. Hurda eeskujul kutsus Villem Reiman eestlasi üles looma kõrgetasemelist rahvuskultuuri kui kindlaimat tagatist rahvuse püsimajäämisel.

1887 lõpetas ta kandidaadikraadiga TÜ ja siirdus prooviaastat pidama J. Hurda juurde Peterburi. Seal süvenes tema huvi rahvaluule, kirjandusloo ja ajaloo vastu. 1889 sai temast Kolga-Jaani kirikuõpetaja asetäitja. 3. detsembril 1890 õnnistati ta kohalike mõisnike vastuseisust hoolimata õpetajaks. Tema hallata oli Kolga-Jaani kirikumõis. 1891.a. abiellus ta Paula Normaniga. Neist sai üks esimesi akadeemiliselt haritud eesti perekondi, kus kodune keel oli eesti keel. Kirikuõpetaja töös hindas Villem Reiman sisulist külge, tema jutlused olid põhjalikud ja sisukad. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust.

1890. aastast alates osales Villem Reiman karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Ta pooldas täiskarskust, leides, et see tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda.

Venestamisvastased väljaastumised, luteriusu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid Villem Reimanile kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. Kurikuulsa pastorite protsesside ajal 1893 (kohtu all oli üle 100 pastori) mõistis Riia ringkonnakohus Villem Reimani vaimulikuseisusest lahti ja 10 kuuks vangi, kuid talle anti armu.

1896 ostis grupp eesti tegelasi Reimani algatusel K. A. Hermannilt Postimehe vältimaks lehe sattumist ükskõiksete äriringkondade kätte.

V. Reiman andis lehe ostmiseks suurima annetuse — 2300 rubla. EÜS-i kalendris „Sirvilauad“ 1898 ilmunud Villem Reimani kirjutis „Ignati Jaak“ põhjustas tõsise konflikti luterikiriku kõrgema juhtkonnaga. Ta kinnitas selles, et sakslased on meie maal võõrad.

20. saj. algul jätkas Reiman seltskondlikku, publitsistlikku ja teaduslikku tööd peamiselt Tartus. Revolutsiooni ja vägivalda ta ei pooldanud,1905. a. astus ta karistussalkade poolt surmamõistetud meeste kaitseks välja. Sama aasta lõpul sai temast Eesti Rahvameelse Eduerakonna rajajaid ja vaimseid juhte.

1905 alustas V. Reiman koos Tõnissoniga eeltöid Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiseks, mis sai teoks sügisel 1907. Seda seltsi juhtis ta 1914. aastani. Ta osales ka Eesti Rahva Muuseumi asutamisel; rajas 1908 Viljandi Eesti Haridusseltsi ja oli selle esimees 1913. aastani.

Villem Reiman toimetas Õpetatud Eesti Seltsi väljaandeid, EÜS- i albumeid, Eesti Haridusseltside Aastaraamatut (1909- 1910) ja oli seotud muu kirjandusliku tegevusega.

Esile tuleb tõsta Reimani panust rahvusteaduste uurimisse ja tema tööde teedrajavat tähendust.

1914 halvenes Villem Reimani tervis ja ta tõmbus aktiivsest avalikust tegevusest eemale, jätkates samal ajal rahva vaimset suunamist kirjade ja üleskutsete kaudu. Ta suri 56-aastasena 25. mail 1917 Kolga-Jaanis ja on maetud Kolga-Jaani kalmistule.

Villem Reimani tegevus Kolga-Jaanis

Kõige pikem lõik Villem Reimani elust oli seotud Kolga-Jaaniga, kuhu ta asus tööle 1889. a. Seal pühitseti ta ka 1890. a. kirikuõpetajaks.

Kuni 1912. aastani oli Kolga- Jaanis kirik, õpetajamaja ja majapidamishooned, ümberringi põllud ja mõni üksik talu. Viis aastat heitles Reiman kirikukonvendiga, kuni see otsustas novembris 1912 eraldada kirikumõisast 65 ehituskrunti. Nii kerkis hulk maju kiriku lähikonda. Reiman ei olnud ainult kultuuritegelane ja õpetaja, vaid ka tulihingeline majandusmees. Tänu temale eksisteerib tänane Kolga-Jaani alev ja kirik seisab sõna otseses mõttes keset küla.

Viljakat tööd tegi ta ümbruskonna haridus- ja kultuuritaseme tõstmisel. 1890 asutas ta karskusseltsi; pidas kõnesid ja loenguid, toetas karskusliikumist nii vaimselt kui aineliselt. 1901. a. põles maha kiriku juures olev kõrts, Reimani initsiatiivil ja rahalisel toetusel ehitati see karskusseltsi majaks. Seltsi algatusel peeti kihelkonna rahvale loenguid, näiteõhtuid ja pidusid, et nende kaudu rahvuslikku vaimu õhutada.

Reiman otsustas 20. saj. algul Kolga-Jaani kiriku ilmet muuta. Tema eestvedamisel tehti kirikule 1903.a. põhjalik remont. Remondi jaoks võetud laenu suutis Villem Reiman tagasi maksta juba 1906. aastaks.

Kahjuks pole säilinud ülesvõtet kiriku endisest siseilmest. Aimu saab sellest vaid uduselt trükipildilt 1934. a. Eesti Entsüklopeedia IV köitest.Täna poleks sellist kiriku-uuendust võimalik ette võtta. See tekitaks ärevustormi muinsusametnikes ja asutustes.

2003. a. tähistas Kolga-Jaani kogudus pidulikult kiriku-uuenduse 100. aastapäeva, kus osalesid juhtivad kiriku- ja riigitegelased ning aukülalised välismaalt.

Villem Reimani Kolleegium

Mittetulundusühing Villem Reimani Kolleegium asutati 28. juulil
2002 Kolga-Jaani kiriku pastoraadis.

Kolleegium on loodud V. Reimani tööde ja vaimse pärandi hoidmise ja levitamise ning tema isiku ja vaimsuse tutvustamise eesmärgil.

Kolleegiumi asutajateks olid Peeter Tulviste, Tiia Tulviste, Anti Sepri, Urmas Petti, Hando Runnel, Piret Noorhani, Tiit Rosenberg, Hovard Nurme, Kristjan Raba, Helir-Valdor Seeder ja Ants Tooming.

Kolleegiumi esialgseks suuremaks eesmärgiks on Villem Reimani poolt ja tema kohta kirjutatud materjali koondamine ja väljaandmine koguteosena 2011 a., tema 150. sünniaastapäevaks.

Esmalt tahab kolleegium anda välja Villem Reimani isikut tutvustavaid kolleegiumi tähtraamatuid, mis oleksid ühtlasi vahe-etappideks koguteose koostamisel.

Käesoleval aastal peeti traditsiooniline Villem Reimani päev Kolga-Jaanis 5. juunil. Kolleegium esitles päeva raames peetud konverentsil vastvalminud raamatut Villem Reimani eluloost. Kaks eksemplari trükisest jõudis Torontosse just enne võidupüha.

Lisaks Reimani vaimse pärandi tutvustamisele on kolleegium otsustanud suunata maa- ja linnavalitsuste tähelepanu Viljandimaal ja Tartus Villem Reimani isikuga seotud paikade korrastamisele ja eksponeerimisele.

28. juulil 2004 paigaldasid Villem Reimani Kolleegiumi liikmed Reimani sünnikodu, Pauna talu seinale mälestustahvli, millega avaldatati ühtlasi lugupidamist Villem Reimanile kui EÜS-i auvilistlasele.

Villem Reimani mälestustuba Kolga-Jaani pastoraadis

Enamasti on igal olulisel või tuntud kultuuri- või poliitikategelasel läbi sajandite olnud oma mälestusmärk või -tuba, kust huviline saab ammutada infot suurmehe kohta.

Villem Reimani tegutsemine eestluse heaks oli niivõrd oluline ja teedrajav, et nõukogude võimu ajal püüti selle mehe mälestus meie rahva mälust ja kirjalikest allikatest täiesti välja juurida.

1988.a. maikuus püstitati skulptor Villu Jaanisoo loodud ausammas Kolga-Jaani kiriklasse.

1997. aastal, kui Kolga-Jaani kogudus alustas uue pastoraadi ehitamist, otsustati sellesse rajada Villem Reimani mälestustuba. 6. juunil 1997 õnnistas peapiiskop Jaan Kiivit vastvalminud pastoraadi ja selles asuva Villem Reimani mälestustoa. Avamisel pidas kõne ka tollane peaminister Mart Laar, kes oli ka 1988. a. Villem Reimani mälestussamba püstitamise initsiaator.

Vastavatud mälestustuba sai esialgse väljapaneku tänu Eesti Rahva Muuseumile. Seati üles stendid ja tahvlid fotode ning allikatega Villem Reimani kohta. Reimanist on kahjuks väga vähe järele jäänud esemelist materjali, kuigi aja jooksul on kogudus suutnud koguda Reimani tegevusega seonduvat materjali.

Väljapanekusse on koondatud tema teosed, laululehed, isiklikud dokumendid, rinnamärke, kirjavahetust jms.

2001. a. tuli imekombel päevavalgele Reimani poolt asutatud koguduse raamatukogu, mis suures osas hõlmab kogu 19. saj. eestikeelset kirjavara.

Jaan Tõnisson ütles oma aatekaaslase 50. sünnipäeval:
„Ise nõrga tervisega ja õrna kehaehitusega, on tema ometi igal alal, kus tema midagi käsile võtnud, täie jõuga ülesande kallale asunud ja enam ära teinud, kui ühelt mehelt nõuda võib. Ta on oma elu ja tööga elavas eeskujus nõrku kinnitanud ja kahtlejaid virgutanud.

Villem Reiman on Eesti kultuuriloole põhja pannud. Tema on meie rahva minevikku teaduseliselt valgustades ühtlasi meie silmi tuleviku jaoks selgitanud. Ta on meid ajalooliselt mõtlema õpetanud.“

(Käesolev kirjutis on koostatud Villem Reimani Kolleegiumi kodulehekülje materjalide põhjal.) Kodulehekülje aadress on www.hot.ee/villemreiman

Ants Tooming
Kolga-Jaani koguduse õpetaja
Villem Reimani Kolleegiumi esimees

Märkmed: