Andres Herkel
Mitu aastat tagasi, kui Silver Meikar oli Eesti ENPA delegatsiooni liige, esitas ta raportialgatuse teemal „Inimõigused ja välispoliitika“. Tema idee tõukus sellest, et mitmed Euroopa Nõukogu liikmesriigid müüvad relvi inimõigusi rikkuvatele režiimidele, muudest kaubandussidemetest kõnelemata.

Kui ma õigesti mäletan, hakkas idee idanema 2008. aasta kevadel, kui Eestit külastasid Birma mungad ja aktivist Maureen Aung-Thwin. Kohtumistel tõusis esile tõik, et Hiina RV kõrval tarnis tollal Birma huntale relvi ka Venemaa. Loomulikult polnud Birma ainus inimõigusi jalge alla tallav riik, kellele Venemaa on viimastel dekaadidel relvi tarninud.

Ja pole ka Venemaa ainus Euroopa Nõukogu liikmesriik, kes säärase äriga on tegelenud.

Minul aga kerkisid silme ette reisimälestused Kuubast (2007). On ju üldteada, et lääneriigid ühelt poolt mõistavad Kuuba režiimi hukka, aga teiselt poolt teevad kompaniid – ja sageli isegi riigikompaniid – Kuubaga koostööd. See võib tihti ulatuda valdkondadesse, kus Euroopast tarnitavat tehnikat kasutatakse inimeste jälitamiseks või muu repressiivpoliitika elluviimiseks.

Sellega, et Silveri resolutsioonialgatusest võiks Assamblee dokument saada, oli hulk tegemist. Esimesel korral lükati see Büroos tagasi. Teisel korral, kui sõnastust oli voolujoonestatud ja kavatsus liikmesriikide kaubandushuve kimbutada oli pigem peidetud, läks algatus läbi. Siis oli aastanumber juba 2010.

Me ei tea, mis oleks sellest raportist saanud, kui Meikar oleks Riigikokku valitud ja ENPA-l jätkata saanud. Küll aga teame, et möödunud sügisel valmis raport. Selle esitas poliitikakomitee esimees, itaallane Pietro Marcenaro. Oma lõpuleviidud kujul ei kuulunud see raport enam mu peamisse huviorbiiti. Ta oli muutunud tavaliseks, teravaist näidetest irrutatud poliitikatekstiks, mis siiski evis endas väikest väärtussõnumit – inimõigustega tuleb välispoliitikas arvestada, neid ei tohi muudest huvidest lähtudes jalge alla tallata: http://assembly.coe.int/ASP/Do...

Ma ei kõneleks seda üle, kui nüüd poleks asjale järgnenud terve konverents. Marcenaro kodulinnas Torinos 13. ja 14. detsembril toimunud poliitikakomitee istungiga kaasnes konverents „Inimõigused ja välispoliitika“. Esinejate seas olid näiteks Itaalia endine välisminister Lamberto Dini ning Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidis.

Konverentsi fookuseks kujunes Araabia maailm ja eriti teravaks valupunktina Süüria. Kohal oli ka kaks Venemaa esindajat, aga nemad ei rääkinud ei relvakaubandusest ega Venemaa veto ÜRO Julgeolekunõukogus, mis on takistanud Süüria režiimi suhtes otsustavate sammude astumist.

Venemaa ombudsmani Vladimir Lukini muidu igava esituse teravaim koht oli viide Sergei Magnitski surma ümber toimuvale. Lukini sõnul oli Magnitski hukuleviimine Venemaa vanglas kuritegu. Samas olevat silmakirjalik USA Senati katse Venemaad korrale kutsuda. See olla ajendatud vaid Ühendriikide soovist näidata Venemaad halvas valguses ja seista vastu ta aktiivsele tegevusele tolliliidu loomisel SRÜ riikidega.

Venemaa välisministeeriumi ametnik Konstantin Dolgov seevastu esines tüüpilise aparatšikuna. Lõpuks kirus ta pikalt seda, et ka palju kiidetud Euroopa Liidu liikmesriikides on inimõigustega probleeme. Balti riikidele viidati neid nimetamata, põhjalikuma koosa sai Ungari.

Lõpuks võeti vastu ka nn. Torino Deklaratsioon, mis kutsub välispoliitikat inimõigustega enam arvestama.

( www.herkel.net 2012-12-16 )

Märkmed: