Eesti Elu internetiversiooni — www.eesti.ca — lugejatele on kindlasti torganud silma aeg-ajalt mõne artikli kohta lühikommentaari kirjutav Silvi, tehes seda alati üdini positiivses vaimus: ja kui kellelgi on tulnud pähe näiteks kritiseerida midagi eesti ühiskonna või eestluse kohta, võtab Silvi peaaegu alati kaitsvalt sõna. Miks? „Sest siinne eesti ühiskond on meile nii palju andnud,“ ütleb Silvi (43). Ta on kogu elu kuulunud mitmesse eesti organisatsiooni, tehes seda kõike oma igapäevatöö ja pere kõrvalt ning nagu ta huumoriga ütleb, päris ta selle „haiguse“ oma vanematelt, kelle jaoks eestlus on olnud alati lausa eluviisiks.
Kohtume Silviga Eesti Maja noorteruumis, mis on tema kui Eesti Gaidmaleva Kanadas juhi jaoks vägagi kodune paik. Ma olen juba pikka aega Silvit intervjueerida tahtnud — kuulume ka samasse korporatsiooni Amicitia — , kuna tema nakatav rõõmsameelsus ja heatahtlikkus väärib kindlasti järgimist. Meie jutuajamise lõppedes koju sõites kumisevad mul peas nii mitmedki tema mõtted eestlusest, ühiskondlikust tegevusest ja selle kõige mõttest, nii et selle artikli pealkiri sündis otsekui iseenesest, kuna see lause paistab Silvit väga hästi iseloomustavat.
*
Torontos sündinud ja kasvanud Silvi alustas juba 16-aastaselt abikasvatajana tööd siinses Eesti lasteaias, kus sai selgeks, et lastega tegelemine on just see, millega võiks oma tulevase elukutsegi siduda. Kolledzhis õppiski ta eelkooliealiste laste õpetajaks. Üsna pea paluti teda eesti gümnaasiumi-, edasi algkooliõpetajaks, kus ta töötas aastaid ja samal ajal ikka ka lasteaias (kokku 23 aastat). Kuus aastat töötas Silvi ka algkooli juhataja kohal ning kui ta noorem poeg algkooli lõpetas, otsustas ta ka ise koolitöölt ära tulla ning teatepulga edasi anda. Silvi on õpetanud ka Ajax'i Parks and Recreational'i juures ning olnud üheksa aastat ühe eralasteaia juhataja. Ühel hetkel aga, kui oma lapsed juba suured, otsustas ta teha kannapöörde ja siirduda arvutimaailma, töötades praegu ühes rahvusvahelise ulatusega inimressursside kodukas (website). See töö toob kaasa palju meeldivat suhtlemist. Oma igapäevatööl arvutimaailmas ütleb Silvi olema veel selle boonuse, et lõunavaheajal saab ta internetist eesti lehti lugeda, mida ta suure huviga teeb — Eesti Elu, Postimees...
*
Üles kasvades oli Silvi elus ühiskondlik tegevus väga tähtsal kohal. Ta tegeles paljude asjadega ja vahepeal sai lausa iga päev Eesti Majas käidud. Kogu sellest tegevusest tekkis ka palju sõpru, millised sõprused on kestnud eluaeg. Silvi vanemad Leili ja Jaan Terts on väga tuntud inimesed siinses eestlaskonnas ja nagu tütar neid iseloomustab, otsekui elavad Eesti Majas, kuna on nii palju ühiskondliku tegevusega seotud. Isa oli üle 50 aasta Toronto Eesti Seltsi juhatuse liige, enamuse sellest ajast laekur; mõlemad on alati olnud aktiivselt tegevad gaidluses-skautluses ning laulavad koos laulukooris „Sõprusring“. Silvit ning tema vend Andrest kasvatati läbinisti eesti vaimus, kuigi vanemad olid ise siia maale jõudes alles väga noored ja nii lihtne olnuks minna ingliskeelsele kasvatusele. Silvi meenutab, et üles kasvades kiputi vahel küll eesti sõpradega inglise keeles rääkima, aga see muutus kohe, kui oma lapsed sündisid. „Kui kodus eesti keelt ei räägitaks, kus siis veel,“ ütleb Silvi ja tunneb uhkust, et tema mõlemad pojad — Vello (20) ja Margus (18) räägivad väga head eesti keelt — nad on läbinud siinse eesti kooli kõik astmed, tegutsenud skautluses ning Vello on astunud korp! Vironiasse. Margusel seisab see valik alles ees, kuna isa kuulub korp! Sakalasse. Margus on ka noorim laulja Toronto Eesti Meeskooris, käies oma isapoolse vanaisa Harri Verderi jälgedes. Vellot huvitab jällegi rohkem rockmuusika, mida ta ka ise kirjutab. Mõlemad poisid huvituvad kunstist ja ka luuletavad. Kuigi nende pere on elanud Torontost väljaspool — praegu elavad nad Uxbridge'i lähedal maal — pole kunagi peljatud pikki autosõite, et mitu korda nädalas Eesti Majas käia. Samuti on poisid mitu korda Eestis käinud ja sõlminud seal mitmeid sõprusi.
*
Eesti ühiskonnast kõneldes ütleb Silvi, et see on pakkunud tema põlvkonnale tohutult palju, nii et seda lausa peab andma edasi oma lastele. Tema suur respekt kuulub kogu selle tegevuse rajajaile. Kui poleks tegijaid, poleks ka organisatsioone ega kohti, kus käia, kinnitab ta, leides, et kui igaüks teeb natuke, lähevadki kõik need asjad edasi. Samuti on eesti ühiskond võimaldanud õppida tundma palju inimesi üle terve maailma erinevate laagrite ja sündmuste näol — ja nüüd on nii, et paljudesse riikidesse reisides on sõbrad ees.
Kui miski Silvit häirib, siis on see mõningate inimeste negatiivsus — kui on konstruktiivset kriitikat, on see alati teretulnud, aga pahatahtlik norimine ja närimine on talle lihtsalt vastik. „Tihtipeale on kuulda negatiivseid ütlusi inimeste kohta, kes tegutsevad, aga need ütlejad pole ise ühiskonna heaks midagi teinud,“ arutleb ta. „Ja see võtab tegijatelt tuju ära. Inimesed, kes ühiskonna heaks tegutsevad, teevad seda vabatahtlikult, mitte selleks, et kasu saada või au ja kuulsust teenida.“ Ta mainib, et on enesegi kohta kuulnud, nagu teeks ta nii palju suurelt osalt auahnusest...
Olles terve elu seotud noorteorganisatsioonidega, kinnitab Silvi, et ühiskond on neid väga hästi toetanud ja peaks edasi toetama, et need kestaksid. „Numbrid kahanevad, aga me peame neid ikka elus hoidma ja vaatama, et need pakuks huvi ja ajakohast tegevust — et noored ei tüdineks. Ja kui noored neis käivad, õpivad nad seda ühiskonda armastama ja jäävad eestlasteks!“
Kas pole ilusad mõtted?