Foto: Pelena
http://maaleht.delfi.ee/news/u...
Tähistatakse kahesuguseid aastapäevi – rõõmsaid ja kurbi. Täna on Narva linnale kurb aastapäev, sest täna, 6. märtsil 1944. aastal ehk 70 aastat tagasi pommitas Nõukogude Liidu armee lennuvägi Narva linna maatasa.
Mitte midagi ei jäänud terveks. Minagi mäletan lapsena neid kohutavalt suuri kivihunnikuid veel viis-kuus aastat pärast sõda. Ka Raekoda, mis on nüüdseks taastatud, oli kivihunnik. Seda hoonet hakati taastama, kui ma käisin 5. klassis. Siis pidi iga pioneer Raekoja taastamisel 2 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd tegema. Õpilaste tööks oli selle kivihunniku likvideerimine. Kanderaamidega kanti kivid ära ja tõsteti autodele. Täna asub Raekojas ennesõjaaegse Narva makett ja selle maketi valmimisest on tehtud ka film „Paberist linn“.
Mälestuskivi „Juured“, kus me täna küünlad süütame, püstitati 31. jaanuaril 2004 Vana-Narva Seltsi eestvedamisel, mille esimeheks oli tänaseks juba manalasse kadunud Vilma Talberg.
Miks selline nimi - „Juured“? Nagu proua Talberg oma sõnavõtus kümme aastat tagasi nimetas, siis sellega taheti öelda, mida Narva linn ennesõjaaegsetele elanikele tähendas, et sinna olid maha jäänud nende kodud ja juured. Miks selline kuupäev? Sel päeval algas Narva tragöödia. Saksa võim alustas linnast tsiviilelanike väljasaatmist. Aga see ei olnud organiseeritud väljasaatmine, sest enam kui 20 000 elanikuga linnale anti ette vaid üks rong, millest suurem osa oli hõivatud taganevate saksa sõjaväelastega. Hea kui perel oli jalgratas või kelk, aga väga paljud lahkusid jalgsi - ühe käe otsas komps, teise käe otsas laps, rääkis Vilma Talberg.
Nii rändasid inimesed Narvast välja mitme nädala jooksul. Minu vanavanemad oma perega elasid Narva lähistel Siivertsis ja nemad lahkusid veebruari lõpus.
„Oleme korduvalt kuulnud Narvas ütlemist, et meie ehitasime Narva üles, see on meie Narva“, jätkas proua Talberg oma sõnavõttu. „Aga miks ei lastud meil, narvakatel, linna taastada, seda teemat pole kusagil arutatud“.
Seetõttu oli kümme aastat tagasi korraldatud ka ajaloopäev, kus selgitati, et endiseid narvalasi ei lastud oma kodulinna tagasi - ei taastama, tööle ega elama. Narvalastele oli linn suletud ja siia saabusid taastajad suurest Nõukogude Liidust. Selline oli tolle aja poliitika.
Õnnelikud olid need, kes vahetult pärast sõda kohe kodulinna tagasi jõudsid tulla. Ka minu vanavanemad oma täiskasvanud lastega olid ühed vähestest. Kohe taotleti linna täitevkomiteelt krunt ja alustati Rakvere tänaval ehitusega. Esialgu valmis ühe ruumiga saun, kus elati. Sellele ehitati külge väike laut, kus enne loomade sisseostmist toimus minu ristimine ja siis hakati elumaja ehitama.
Jutuga mälestuskivi juurde tagasi tulles panen kirja sõnad, mis on raiutud sellesse kivisse: Mul meeles kuldne kodukotus… Narva 31.01.1944 - 06.03.1944. Need arvud tähendavad Narva linna ja narvalaste tragöödiat. Võib-olla satub kunagi keegi, kes neid ridu loeb, Narva ja juhtub Vabaduse ja Hariduse tänava nurgale ning näeb eemal väikesel kõrgendikul asuvat tagasihoidlikku mälestuskivi ja talle meenub siis Narva linna ja selle ammuste elanike tragöödia. Nii arvas ka proua Talberg kümme aastat tagasi.
Maaleht
