Ellen Uuspõld
Veski – Peegli liinilt
Ülikooli tulin 1945. aastal. Olin rohkem niisugune iseõppija, kuna pidin
käima tööl. Sain kirjastusse tööle ja mul ei olnud mitte mingisuguseid
materiaalseid võimalusi õppida päriselt üliõpilasena. Mittestatsionaarses
õppes oli kaks korda aastas üks kuuajaline eksamisessioon, kus oli ka lühidalt
loenguid. Juhan Peegliga ei olnud ma ühel kursusel, ta töötas samal ajal
Postimehes (hiljem Edasi lehes) ja püüdis selle kõrvalt ülikoolis õppida. 1940-
ndate keskpaigast Tartu Ülikoolis on Hillar Palamets rääkinud küll ja küll:
kuidas käidi küttepuid hankimas ja mismoodi elu oli. Pärast Tallinna
keskkooli lõpetamist tulin Tartusse ja elasin koos ühe oma klassikaaslasega
tema tädi pisikeses korteris. Minu perekond olid sõjapõgenikud, pärit olime
Verekülast. Pidin katsuma end ära majandada. See oli juba küsimus, kuidas
saada toidukaart. Sellepärast huvitaski mind kuulutus, kus teatati, et
kirjastusse on tarvis inimest, kellel on eesti keele hinne väga hea, ja pakuti
tehnilise korrektori kohta. Sinna ma kandideerisin ja sinna ma sain.
Töötasin seal nii kaua, kuni lahti lasti. Ma olin abiellunud Leonhard
Uuspõlluga, kellel oli väga halb minevik: oli ta olnud natuke aega Omakaitses
ja siis ta tuli ka kirjastusse tööle. Temaga seal kirjastuses kohtusin, tutvusin
ja abiellusime. Kõigepealt lasti tema lahti ja kui kirjastus Teaduslik Kirjandus
likvideeriti Tartus ja Tallinna tuli suur üleüldine Eesti Riiklik Kirjastus, jäi
Tartusse tehniline töö nende väljaannetega, mis siinsetest trükikodadest tulid.
See oli niisugune väike osakond, mis tegeles ainult tehnilise korrektuuriga ja
mida juhatas Herta Kahu.
Mind lasti sealt samuti lahti, kuigi mul oli just alles laps sündinud. Neid,
kellel on väike laps, ei pidanud lahti laskma. Mulle vastati seepeale Tallinnast,
et mul on nii halb ankeet, et laps ei loe midagi. Nn halb ankeet tähendas seda,
et olin abielus Leonhard Uuspõlluga, kellel olid mingisugused väiksemad
patud, aga sellest aitas.
Siis, kui ma olin kirjastusest lahti lastud, läksin tööle vabariiklikku
sanitaarhariduse majja „tõlk-toimetaja” ametikohale. Toimetasin palju selliseid
väikesi brošüürikesi, mida paljundati meditsiiniasutuste ootetubadesse jne.
Tänu sanitaarhariduse majale, kust ma sain miinimumpalga ja leiva siiski
kätte, sain päris palju istuda kirjandusmuuseumis, mis oli seal lähedal, ja
koguda materjali oma diplomitöö jaoks. Valmistusin diplomitöö kaitmiseks
professor Kase juhendamisel. Teemaks oli mitmuse osastav eesti ilukirjanduses.
Aastal 1952 ma lõpetasin. Seega läks õppimisega palju aega töö ja lapse
kõrvalt.
töötasin, diplom oli käes, ülikool lõpetatud. Hiljem sai minust vanemlaborant.
Juhan Peegliga tutvusin hoopis kirjastuses, mitte ülikoolis. Temal oli ju
ka pere ja ta töötas juba ajalehes. Leivatöö kõrvalt tegeles ta hoogsalt vanema
kirjakeele uurimisega. Ja ta vahel kasutas vanema kirjakeele sõnastust – nii
nagu temal oli seda huumorimeelt rohkem kui küll – mingitel oma esinemistel
ka. Sellega seoses tuli meelde üks tema vaimukas ütlemine. Edasis oli väga
range töödistsipliin ja siis oli Juhan Peegel kuidagi sattunud hommikul hiljaks
jäänute nimekirja. Tema, nagu ta oli, võis surmtõsiseid asju öelda, ja ka
selliseid asju öelda, et kuula ja imesta. Tema siis ütles: „Nojah, ma hommikul
jäin hiljaks küll, aga selle eest ma läksin jälle pärast varem ära.” See oli
selline tüüpiline Juhani reageering. Seda ta kasutas hiljem ka väga palju.
Noorena oli Juhan huumorimeelne ja muidugi hirmus töökas. Ta ju
hakkas vana kirjakeelega tegelema väga hoolsalt ja peale selle oli ta ka Edasi
juures, kust ta aastal 52 ära tuli.
1950-ndatel oli selline survestatud aeg ka teaduses ja ülikoolis. 1960-
ndatel sain mina juba väikest viisi õppejõuks ja hakkasin õpetama lauseõpetust.
Siis enam ei survestatud, aga ikkagi niisugune keele- ja grammatikaõpetamine
oli apoliitiline. Selle najal siin meil paljud elasid, Juhan ka. Tema võttis ette
selle vanema kirjakeele, tegi suurt vormiõpetuse uurimist.
Juhan Peegli diplomitöö juhendaja oli Johannes Voldemar Veski. Sel ajal
oli ta aastates inimene: 80 ja peale. Ta oli ütlemata mõnus vanamees.
Veski võttiski mind ülikooli tööle, tema käekõrval kõndisin ülikooli kurikuulsa
naisterahva, kaadriülema juurde, kes teadis, et minu abikaasa oli niija
naasugune. Mind võeti ülikooli tööle pika hambaga. Veski oli inimesena
rohkem vaikne, aga tema oli ikkagi esimese Eesti aja inimene ja püüdis siis
vähemalt mitte kuidagi vahele jääda, aga ega tal see väga hästi välja tulnud.
Ta luges mingil määral tähendusõpetust ja ilmselt seal niisuguseid huvitavaid
ajastu näitekesi ikka oli. Mis näidetesse puutub, siis mina pidin diplomitöö
jaoks lugema läbi ka esimese eesti keele lauseõpetuse raamatu, mille oli kirjutanud
eesti keelt väga austav soomlane Adolf Ivar Arwidsson. Sellist materjali
oli mul oma diplomitöös vaja ja seda oli võimalik saada ainult dekanaadi
spetsiaalse kaaskirjaga. Niisama ükskõik kellele seda raamatut kirjandusmuuseumi
spetsfondist välja ei antud. Kuna mul oli niisugune kaaskiri, siis
mina selle raamatu sain ja hakkasin seda hoolsasti uurima. Ka seda, et mis
asi see eesti lauseõpetuses on, mis oli kuidagimoodi nõukogude võimule nii
vastumeelt. Alguses ei osanud aru saada. Kas tõesti ikka see, et autor soomlane
oli ja kirjutas ilusas eesti keeles? Nii ma siis uurisin ja puurisin seda raamatut
ja lõpuks leidsin näitelause – see on mul küll hästi meeles: „Esineja vilistati
välja ja tal kästi lahkuda Narva kaudu.” See oli see paha lause, mille pärast
raamat oli spetsfondis, sest mitte midagi muud seal sellist ei leidnud. See, et
esinejal, kelle auditoorium välja vilistas, kästi lahkuda Narva kaudu, oligi
lause, mis enam ei kõlvanud igaühel lugeda. Juhangi märkas selliseid nüansse
päris hästi.
Aga kateeder püüdis olla igatepidi võimutruu, et ei juhtuks midagi paha.
Seepärast ei räägitud ikka selliseid asju asja eest, teist taga. Paula Palmeos
käis tõesti kohvikutes tihti ja rääkis näiteks oma elust. Tema oli ungari keelt,
mida ta ülikoolis õpetas, õppinud omal ajal stipendiaadina aasta või isegi
rohkem Ungaris.Ta rääkis tookordsest Ungari elust, kuidas nad enne sööma
asumist hommikul lugesid söögipalvet – no sellise juhtumi ta rääkis, mis
oleks olnud otse võimatu tolleaegses nõukogude ülikoolis. Kõik olid ettevaatlikud,
oli tarvis hoida oma leivast kinni ja mitte kuskil eksida. Kui mõni
eksis, kutsuti vaibale. Mis siin muud ütelda – aeg oli niissugune.
Niisugune teadus nagu eesti keel ja selle grammatika – see oli täiesti
neutraalne teadus ja mahtus nõukogude ülikooli ilma, et oleks pidanud
pingutama. Juhan oskas sel ajal leida vanema eesti keele, mida ta tõesti
harrastas. Ta saatis aeg-ajalt oma murdeekspeditsioonidelt kirjakesi kateedrisse,
mida mina laborandina vastu võtsin. Olin väga lõbustatud, üks niisugune
kirjake peaks mul kuskil kaante vahel olema.
kateedris olijatel tavaline. Ta oli aspirant, siis oli tal kohustus venelastele eesti
keelt õpetada, teha russistidele „abitegu” – nagu tookord kutsuti. Teine asi,
mida ta tegi, olid murdeekspeditsioonid. Ta ei käinud mitte ainult Saaremaal,
oma kodukandis, vaid ka Lõuna-Eestis.
1970-ndate alguses käis Juhan Moskvas doktoritööd kaitsmas – tal oli ju
huviobjektiks eesti vanem ajakirjandus. Kõigepealt, kui ta läks sinna oma
kaitsmise looga, tehti talle selgeks, et niisugust ajakirjandust ei saanud eesti
keeles olemas olla, sest eestlased ei osanud sel ajal lugeda. Järgmisel korral
võttis ta endaga kaasa ajaloolase Sulev Vahtre, kes siis Moskva kõrgele
komisjonile kõigepealt selgitas, kuidas Eestimaal kirjaoskusega oli: millal see
tuli, mida õpetati ja missugused ajalehed siin olid vajalikud. Siis sai Juhan
doktoritöö kaitstud. Sulev Vahtre võeti tunnistajaks kaasa, et oleks keegi, kes
ütleks midagi eesti ajaloo kohta ja keda aktsepteeritakse. Juhani juttu ei
saanud ju uskuda, mees tahtis hirmsasti doktoriks saada ja ajas mingisugust
eriti kahtlast juttu, et tavaline eestlane oskas juba ajalehte lugeda.
Kui tuli 1970-ndate lõpul uus venestamine, andis see vahest rohkem
tunda seal, kus oli vaja venelastele eesti keelt õpetada. Siis muutus see kuidagi
leebemaks. Eesti keelel otseselt ma ei mäleta, et oleks olnud erilisi kitsendusi.
Juhan Peegel korraldas koos kirjastusega Perioodika ka pikemaajalisi
täienduskursusi tegevajakirjanikele. Kursuslased hakkasid seda nimetama
Juhan Peegli Eraülikooliks. Peegli raamatu „Ajaleht” ja kogumiku „Fakt. Sõna.
Pilt” abil õpetati ilma ülikoolihariduseta ajakirjanikke, sest neid oli ikka
üksjagu. Mina olin selles Peegli eraülikoolis keeleõpetaja. Kursuste õpi kusse
„Ajaleht” kirjutasin pea tüki „Ajalehe keel ja stiil”, milles oli ka paar kümmend
üpris mitmesugust keeleharjutust. Muide isegi välisaja kirjandust ja masinakirja
õpetati, Reebi Kaljuvee oli masinakirjaõpetaja. See eraülikool oli päris tõhus
õppetöö mu nägemist mööda. Juhani juurde tulid väga hea meelega need, kes
tahtsid paremat lehte tehes oma rajooni aidata.
Kui Juhan Peegel hakkas ajakirjanduse eriharu vedama, tulid ülikoolist
juba Juhan Peegli haridust saanud ajakirjanikud. Ma arvan, et ajakirjanikud,
tema käe all õppinud inimesed teadsid, et Juhan õpetas siiski mitte natuke –
taeva pärast! –, vaid vägagi teistmoodi kui õpetati ajakirjanikke suurtes Vene
ülikoolides, kus tähtis oli vaid partei sõnum.
Alguses oli ajakirjandus üks eesti filoloogia osakonna eriharu. Teised eriharud
olid eesti keel, eesti kirjandus, eesti rahvaluule ja soomeugri keeled.
ja asemel õppeained vastavalt Juhani näpunäidetele ja ettepanekutele. Nõukogude
ajakirjanduse õpetuse vaimust tema küll ei lähtunud – oh ei! Tema
sai seda teha, sest tema ise oli töötanud ajakirjanikuna ja seega tundis
ajakirjandust väga hästi.
Juhan tegi ka dekaanina suuri asju, oli suurepärane dekaan. Oli selline
ütlemine, et siin dekanaadis valitsesid Juhan Julm ja Hillar Hirmus (s.o Juhan
Peegel ja Hillar Palamets –toim). Kui hakkas käima jälle laev Eesti ja Soome
vahel, organiseeris Juhan ajaloo-keeleteaduskonna liikmetele sõite Soome.
Esimene sõit sattus olema just 1. mail, soomlaste vappu-pühade ajal. Minul
on sealt üks isiklik lugu rääkida. Välispasside andmine käis nii, et oli ette
nähtud, kuidasmoodi nimesid, mis olid ladina tähestikus, tuli vene passis
kirjutada. Ja kuna nendel oli prantsuse keel hinnas, oli võetud prantsuspärane
transkriptsioon. Hakati ladina tähestikku vene tähestikku ümber panema.
Minu nimega (Uuspõld) tuli prantsuse transkriptsioonis „U” üle kanda
„OU”-ks. Nii olin lõpuks Helsingi hotellis registratuuris, esitasin passi.
Ametnik vaatab, silmad lähevad järjest ümmargusemaks. Prantsuspäraselt
Uuspõld oli kirjutatud „OUOUSPYLD”. „Õ” oli tehtud ka „Y”-ks. Ametnik
palub: no sano se viroksi. Kui ma nime eesti keeles ütlesin, oli kõik selge.
Niisugune läbi elamine oli esimesel Peegli korraldatud ekskursioonil Soome.
Helsingis kohtusime eesti keele lektori Eeva Niinivaaraga, kes kutsus meid
kõiki enda koju kohvile.
Juhan Peegel sai Aristega hästi läbi. Fennougristide kongressil tundis Paul
Ariste end väga koduselt: tema võis seda fennougristika kongressi sissejuhatust
teha mitmes keeles, mitte ainult soome ja eesti, vaid täiesti vabalt ka saksa ja
prantsuse keeles – aga inglise keelt Ariste ei osanud. Ariste tundis ennast niisuguses
olukorras kui kala vees.
Kui oli fennougristide kongress Tallinnas aastal 1980, sattus Juhan kõrvuti
istuma ühe jaapani fennougristika huvilise professori Koizumiga. Pärast
Juhan rääkis, et tal läksid jalad päris nõrgaks. Professor oli tema käest küsinud,
kust ta pärit on, ja Juhan oli vastanud, et Saaremaalt. Jaapanlane küsinud,
missugusest Saaremaa osast Juhan pärit on: kas see, kus õ-d räägitakse, või
see, kus õ-d ei räägita. Siis Juhan ütles, et tõesti, mida jaapanlased kõike ei
tea. Juhanil oli tõesti korralik eesti „õ” keeles olemas. Tema oli pärit sellest
Tornimäe kandist, kus seda räägitakse.
Juhanile maailmade ja keelte kohtumine sobis.
Vestelnud Maarja Lõhmus.
Mentor ja ehkupealne
Istse maailma veerekõsõ päälla,
veerekõsõ päälla,
veerekõsõ päälla.
Kaie maailma kavaluisi,
kavaluisi,
kavaluisi.
Oi-jeehh, oh-ho-ho-hoo,
kaie maailma kavaluisi.
Just nii paistab Peegli Juhan mulle aja tagasivaatepeeglis. Väikese vimkaga
kogu olemuses. Suunurk saarlase muhedal muigel. Silmis … Ei, noh, just
neissamuseis Peegli-silmis, mis kaesid maailma kavaluisi, näis alati küdevat
mingi kustumatu, igilõpmata hingitsev maailmavalu.
Eks ikka inimese pärast, olen arvanud.
Jah, me oleme omajagu kolleegid. Edasilased. Küll mitte sama põlvkonna
esindajad: kui mina Edasisse tulin, oli tema juba läinud – üle tee, kuue
tarkusesamba taha, jättes endast toimetusse uitlema legendid maailmaparandajast.
Ja tükikese oma südamest, mis teda ennast ikka ja jälle siia käima
tõmbas, nädalas korda paar ikka. Siiski mitte samamoodi, kui mõnda samal
äraminekuajal karjääriuppunut, kes kord aastas sai mahti tulla, rind kummis,
käed kõrvuni taskus, lõi jalaga ukse lahti, surus „endistel” suureliselt kätt ja
kukkus pajatama lõputul teemal – „mina ja ülikool, mina ja teadus, mina ja
kraad”.
Peegel tuli oma tavalisel kodusel moel, vana viledaks kulunud portfell
näpu otsas, pistis pea toimetaja ukse vahelt sisse, ütles paar sõna, põikas
kirjade tuppa, suurde tuppa kultuurtreegerite juurde, teritas keelt Helju Valsi
keelekojas, klaaris onu Pastiga rahvusvahelist olukorda. Ühesõnaga – sulandus
massidesse, omade hulka.
Peagi kogunes ta ümber paras punt toimetuse ärksaid päid. Läks lahti
uutmoodi lehe tegemine. Julgete mõtete maailmast tehti kõrvalhüppeid keelutsooni:
mõtlevasse, uurivasse, ühiskonnakriitilisse, ülesehitavasse aja kirjan52
dusse. Uude ajakirjandusse. Mõeldi, kuidas seda kõike mõttetasandilt
reaalsusesse rakendada.
Olid viletsusest väsinud vihased viiekümnendad. Eesti ajakirjandusteaduse
ärkamisaeg, kus kõik võis alguse saada ühe mehe sütitavast sõnast, kus kõik
võis kõigest hoolimata juhtuda. Ja juhtuski.
Üks paradoksaalne juhtum oli Juhan Peegel ise.
Kui Teise maailmasõja lahingutest naasnud Saaremaa poiss Edasi suure
toa aknast alma mater’ile silma heitis ja ennast ära võluda laskis, oli sealses
üliõpilaskonnas miskit juba liikvele läinud. Oli alanud mõtteerksa intelligentsi
taastootmine, asenduseks maailmasündmustes räsitud ja ajaloo prügikasti
saadetud põlvkonnale. Meelde tulevad Ain Kaalep, Eno Raud, Viivi Maanso,
Oskar Kruus, Leo Metsar, Lembe Hiedel, Hillar Palamets, Sulev Vahtre,
Tullio Ilomets, Hans Trass ... Nende ägedate isemõtlejate, umbteede lahtiajajate
hulka sobitus hästi Juhan Peegel.
Viiekümnendate ajaleht oli, pidigi olema riigitruu vahisõdur, seisma nõukogulike
väärtuste kaitsel oma elu hinnaga, neid ka oma elu hinnaga rahva
teadvusse jäädvustama. Peegel „deserteerus” sellelt ideoloogiliselt lahinguväljalt
rahvaluulesse. Eesti luulepärimusi otsides sattus ta eesti ajakirjanduse algusaega,
ulatas sellele oma käe ja südame ning pälvis saatuse olla eesti aja kirjandusteaduse
looja, professionaalsete ajakirjanike õpetaja ja koolkonna rajaja Tartu
ülikoolis.
Nõukogude ime? Eks ta oli jah. Sest viletsad vihatud viiekümnendad
kestsid ikka veel ja millegi säärase saavutamine oli võrreldav kaameli
nõelasilmast läbiajamisega. Nüüd aga võib uhkusest pakatades hõisata: meie
kuulsa laulva revolutsiooni eel, ajal ja järel said just paljudest Peegli jüngritest
vana riigi kukutajad, uue riigi tegijad. Peegli plejaad.
Eks ta ole tõesti. Pool, oh ei, koguni kolmveerand sajandit ajalugu on
Peegli kuvandit vääriliselt väärtustanud, kuid löönud ta läikima kui pühakuju
– peaingel Gabrieli või koguni Kristuse enda Eesti ajakirjandustaevas.
Kuid mulle on ta jäänud ikka selleks oma inimeseks, kes astus ülepäeviti,
mõnikord harvemini toimetusest läbi, viledavõitu portfell näpu otsas, pea
ketserlikke mõtteid täis.
Kuidas minust Peegli õpilane sai
Minust sai Peegli õpilane puhta juhuse läbi, poolkogemata. Peegli koolkonna
hulka ei söanda ma end arvata.
viiekümnendate viimastele Tartu ülikooli lõpetajatele-psühholoogidele kõlas
see kui matusekell. Riik, kes meid oli koolitanud, kuulutas äkitselt, et tal pole
meid vaja. Nii et otsustage ise, kuhu tööle saate.
Otsisin. Pea iga päev „sirvisin” läbi teaduskondade teadetetahvlid ja
kuulutusterubriigid. Ühel kõige lootusetumal päeval leidsingi teeotsa …
žurnalistikasse.
Nii et polnud mul seda au ja rõõmu kuuluda Peegli omade hulka. Olin
omaette eksemplar ning minust sai Tartu ülikooli esimese žurnalistide lennu
lisaväljaanne. Kuulasin teistega koos vaid erialaloenguid, ei löönud kaasa
nende igapäevaelus ega pidudel, ei soetanud sõpru-kolleege. Tundsin end
ehkupealsena, nagu ütles ka meie kahepoolne kontakt Peegliga.
Algas see nii, et kui ma dekanaadis viseeritud avaldusega Peegli ette
jõudsin, olid žurnalistide loengud juba alanud. Päevi tagasi.
Ta võttis minu pappkaante vahele köidetud isiku kerge ohkega vastu,
pakkus istet, lõi kaaned lahti, luges, tõstis nostalgilise pilgu toimikult isikule,
kehitas õlgu ja teatas kahjatsusega, et kõik kohad on juba täis. Kostsin, et
kohta ma ei vaja, see mul juba psühholoogias olemas, vajan eriala.
„Hm-hm-mmm,” kostis Peegli poolt resigneerunult. Mu süda hakkas
kuuldavalt vastu roideid prõmmima. Seepeale võttis seltsimees Peegel mu
kaante vahelt teise paberi, kust peegeldus talle vastu kogu avaldaja isiku senise
töise elu kirevavõitu lugu: pioneerijuht, Vanemuise ooperi abikoori laulja,
balletirühma tantsija, ülikooli teenistuja, viiendat õppeaastat üliõpilane,
vahelduva eduga seigelnud vene filoloogiast eesti filoloogiasse, eesti filoloogiast
omakorda psühholoogiasse, kirjutab diplomitööd, on abielus, soovib
perspektiivitu psühholoogia kõrvalt omandada žurnalisti eriala, leiab, et see
on tema tõeline kutsumus. Kutsumuse tõestuseks lebasid isikliku toimiku
põhjas kaks DIN-formaadis paberilehte ehk käsikirja: Vanemuise seinalehes
ilmunud pamflett „Kuidas baleriinid šeflusaluse kolhoosi põllul kartuleid
panid” ja teine lugu Vanemuise komsomoli organiseeritud noorte talentide
kontserdist, mis kogus kolm täismaja publikut.
Peegel kergitas mu kirjatöid kui tuliseid lõkkekartuleid ühest käest teise,
tõi kuuldavale märksa pikema „Hm-hm-mmm…!” Tõstis siis küsiva pilgu
toimikult isikule.
„Ja see on kõik?”
„Kõik,” kostsin jäägitu aususega, tegelikkust ilustamata.
halli aimugi žurnalisti elukutse olemasolust ega olemusest. Ja et lehte võib
kirjutada lugusid igaüks meist, niisiis inimene tänavalt, kui ta vaid oskab. Ja
et ma tulin selle hädisevõitu toimikuga siia mingi seletamatu sisetunde ajel,
nagu tullakse oma saatuse ette. Ja täies teadmises, et olen pärast pikka
käänulist teed pärale jõudnud.
Mu tulevane patroon kogus mu isiksuse pikkamisi tagasi pappkaante
vahele, tõusis, vaatas mulle otsa oma mereavalate silmadega, kus polnud enam
virvetki hämmingust, üksnes mingi kummastav maailmavalu. Eksiteed
kulgenud inimelu pärast, arvasin.
„Proovime,” ulatas ta käe.
„Proovime!” See oli aus lubadus.
Kõrvalpingil
Kell oli juba loengusse kutsunud, kui ma silkasin tuhatnelja keemiamajast
psühholoogia praktikumist keeltemajja Juhan Peegli loengusse.
Auditoorium kihas. Leidsin endale koha seinaäärsel lauata pingil – pidi
olema hilinejate pihipink. Sisuliselt võttes olingi ju hilineja.
Mulle meeldis see kui kõrvaltvaataja positsioon, kust oli võimalik kõiki ja
kõike jälgida. Kasvõi seda, kuidas vaikselt auditooriumi sisenenud Peegel
seisis keset saginat ja muheles. Sõna lausumata. Ja äkitselt, nagu oleks
vaakumpump sisse lülitatud, nihverdasid kõik endid kohtadele ja jäid
äraootavalt Peeglisse vaatama.
Oma eksirännakutel filoloogiateaduskonnas olin saanud näha ja kuulda
mitut masti lektoreid: kõrge kraadiga ja kraadituid, ajastuga kohanenuid ja
kohanematuid, oma ainevalda armunuid, dominantseid, upsakaid, keskpäraseid,
kaasakiskuvaid, iseendaga suhtlevaid, auditooriumiga flirtivaid,
erudeerituid. Peegel esindas vastastikust lugupidamist väljendavaid kolleegisuhteid.
Meie patroon ei teinud midagi erilist. Ta lihtsalt seisis seal, keset
tähelepanelikuks vakatanud auditooriumi, teretas, asetas mingi lehepataka
lauanurgale ja alustas …
… justnagu oleks jätkanud äsja poolelijäänud juttu. Vanema kolleegi
professionaalset juttu noorematega. Kuulasid ja unustasidki ennast
kuulama.
ka ainesse. Oma muhedal moel viis ta auditooriumi endaga kaasa maailma
ja avastas koos auditooriumiga kõike, mis seal maailmas oli ja olla võis.
Nii nagu ühe pere, ühe hoovi, ühe küla lapsed, nii võivad ka ühes hinguses,
ühtede mõtete, püüdluste, tõekspidamistega ning ühest energiaväljast
vaimujõudu ammutavad üliõpilased saada ühte nägu ja tegu oma õpetajaga.
Ei, mitte kloonideks, vaid hõimlasteks. Nii mulle näis, kõrvaltvaataja
positsioonilt. Millest muidu see nimetus: Peegli plejaad, Peegli põlvkond,
Peegli omad?
***
Ajakirjanduse ajaloost sai meie esimene erialaloeng. Olin sügavalt
pettunud: jälle see daatumite, nimede, faktide rägastik ja tüütuseni tuttavaks
räägitud vanema maailma pilt. Ei midagi elutarbelist, loomingulist, ei midagi
hingele, aina tapatalgud, vaen ja vallutused, nälg ja tõved.
Läbielatud ajalugu
Olin seda kõike ise ja päriselus näha ning tunda saanud. Läbi elanud. Mistahes
loengud ja raamatud polnud see, mis päriselu. Raamatud ilustasid, päriselu
oli masendavalt karm, halastamatu.
Ta oli toppinud mind, sõjapõgenikku, loomavagunitesse inimkuhjana
üksteise otsa. Ei süüa, ei juua, ei keedukohta, ei asjalkäimise ämbritki. Ainult
hirm, teadmatus, püssimehed ja surm, mille olid inimestele toonud ei-teakust
inimeste ihu ligi pugenud täid.
Olime sõjapõgenikud, niisiis „omad”, kuid siiski võõrad. Umbkeelsed.
Keegi meid ei tahtnud. Rong logistas meid koos nälja, täide ja kõhutõvega
Volgamaale. Juhupeatustes peeti teel teise ilma lahkunute kiirmatuseid,
lohututest lohutumaid.
Volga luksuslaeva trümmis palavikus sonides jõudsime kusagile
ajalootundidest tuttavatele Timuriidide valdusaladele, kus meesteta külade
naised lõikasid suurel-laial kolhoosipõllul sirbiga vilja ja jahvatasid saadud
terad pärast käsikiviga jahuks ning tangudeks; kus kariloomad hulkusid
vabapidamisel mööda külatanumat või kõrrepõllul, sõid, mis kätte said ja
kust kätte said, ka talvel kõhuni lumes ja huntide hooles.
Meid, Allahki ei teadnud, kust tulnuid, otsustasid kohalikud võimud
majutada endise usumehe majja. Kohaliku rahva silmis oli see püha duseteotus.
külmas, tülides, leppimistes ja hinge ahistavas koduigatsuses. Nutsime iga
uudise peale sakslaste võidukast ittatungist.
Kohalikule rahvale aga olid need lootusrikkad pidupäevad – lootus saada
tagasi oma ajalooline elukorraldus. Teismelised mehehakatised, kes meid
päevavalgel kõrvuni venitatud naeratusega tervitasid, ihusid õhtupimedas
oma idamaiselt kõveraid pussnuge ja kähistasid meie akende all: „Keškim
baška, šaitan!”
Nad teadsid, millal olime abitult üksi kodus, emad metsast kütteks hagu
toomas. Pikk, teetu lumeväli ja lühike talvepäev jättis nad pimeda kätte. Meid
teadmatusse näljase hundikarja meelevalda.
Üks neist haokubu vinnavatest naistest oli Silvi Meijel. Nagu kunagi
hiljem tudengina teada sain – Juhan Peegli nooruke naiseõde. Üks, kes oli
matnud nälga ja kõhutõppe surnud pisipoja kuhugi Volgamaa võõrasse
mulda, raudteerööbaste kõrvale.
Nüüd, vööni lumes, ränk haokubu turjal, jalad viiskudes külmunud,
hundikari kannul, palus ta kord jumalat, kes pilvisest taevast seda ebaõiglust
ükskõikselt pealt vaatas, kord rõkatas üle lumise välja: „Ole sa neetud, suur
ja lai kodumaa!” See oli halvim, mida ta oskas oma üksi jäänud hinges soovida
selle eest, mida oli pidanud üle elama teel tsivilisatsioonist pimedasse ajalukku,
ajalukku, mis tahtis ta elu lõpetada näljase hundikarja kihvade vahel.
Kui silmad sulen, näen selgesti seda Tatarimaa talve, tühja lumevälja, mis
paistis aknale maalitud eksootiliste külmalillede vahelt, ja kuulen hundikarja
kauget ulgu. Me teadsime: kui nad uluvad, on meie emad veel elus …
Ajalugu? Ei! See kõik oli alles eile. Inimese kosmoseavarustesse lennutamise
eelõhtul.
Ajalugu andis nii ajendi kui väljakutse
Jah, ma vihkasin nii aja lugu kui ka ajalugu – kuni meie õpetaja Juhan Peegel
korraldas oma loengusarjaga mu teadvuses riigipöörde. Ajaloolise. Lihtsamalt
öeldes: tal õnnestus mind kõrvupidi ajaloo juurde tirida. Esiotsa nii, et
ärgitas järele mõtlema, mis on ajalugu või mis on aja lugu. Või kust algab
ja kuhu lõpeb ajalugu (või aja lugu). Ajalugu on nagu mullusuvine lumi, et
täna on „täna” olemas, aga homme on sellest saanud „eile”. Tagasi seda enam
ei too, võid seda uuesti läbi elada vaid mentaalses maailmas. Tuleb õppida ja
püüda elada tõelises maailmas. Väärikalt.
vaid elamuslikud aja lood kunagi elanud, mõelnud, tundnud, armastanud,
vihanud, lootnud, tulevikku rajanud ja minevikust hoolinud inimestest.
Nii see siis toona oli, nende ajakirjanduse ajaloo loengutega neil rahvast
võõrdunud viiekümnendatel. Ajalugu andis nii ajendi kui ka väljakutse:
jätkata seda, mis oli kunagi olnud ning pooleli jäänud!
Ka Juhan Peegli enda raamat „Eesti ajakirjanduse algus” aastast 1966
vaatas ajaloopeeglisse üleskutsuvalt: „Tervelt kaks sajandit võitlusrohket
ajalugu ja ajalehti, sadu tuntud või vähetuntuid toimetajaid, tuhandeid
nimekaid või hoopiski tundmatuid kaastöölisi – sulemehi ning kirjasaatjaid.
Kui palju vastakaid vaateid ja tendentse – alalhoidlikke või edasipürgivaid,
kui palju võitlust uue eest ja vana vastu on selles ajaloos, mida meil paraku
siiani on veel vähe uuritud.”
Millist rahvalikku, pseudorahvalikku ja lihtsalt mõttelagedat sõnamulinat
võib tänaste massiteabevahendite vahendusel näha ja kuulda! Nägijad-kuuljad
ei tee selle peale teist nägugi. Ikka noil viletsail viiekümnendail, kui me
kirjandusmuuseumi varasalvedest rahvatarkusi peilisime, sai kihistatudkõkutatud
igasugu rahvalike ütlemiste üle. Kuni lõpuks ajupoolkeradeni
jõudis pilt vanas maadligi ja muldpõrandaga suitsutares peerutule või tahmase
tattnina kumas narmendama loetud veergudelt sõnumit kokku veerivast ja
ära mõistatada püüdvast, kaks aastasada enne meid elanud esivanemast ehk
hingest, nagu siis öeldi.
Ja et sõnumi siht oli õpetada hingi, keda eales polnud trükisõna väärt
olevaks inimeseks peetud, vaid vaimudeks, pimeduses, viletsuses, mustuses
rügavaiks mullamuttideks, inimrämpsuks; seda väärtuslikum, seda kummastavam
oli dotsent Peegli tõlgenduste ja kommentaaride saatel tõdeda, et need,
meiesuguste tänaste tarkpeade äranaerdud ja pilakspandud eluretseptidnõuanded
olid nendele, meie esiisadele ja -emadele valguskiir pimeduse riigis,
esimene personaalselt neile, igaühele neist mõeldud ja öeldud trükisõna.
Sõna, mis ei haihtunud õhku, vaid jäi kirjalukku, et kaks aastasada hiljem
kõnetada meid, nende järglasi meie ühises oma ema keeles.
Ühtaegu lõpetaja ja algaja
Niisiis olin ühtaegu lõpetaja ja algaja: lõpetajana ülesanne kaitsta diplomitöö;
algajana kohustus kuulata žurnalistika erialakursusi, teha läbi erialapraktika.
Tundsin ennast tädina vallatute jõmpsikate hulgas, kuigi need jõmpsikad olid
erinevalt minust oma ajakirjanikusulge proovinud, mõned isegi nime
teinud.
Ja siis lükkas saatus mu ette võimaluse ennast leida. Ajakirjanikuna.
Edasist läks diplomipuhkusele Heino Kiik, tulevane aiatark ja ületulevane
kirjanik.
Hetkegi kõhklemata võtsin asendajarolli vastu: hüppasin pea ees tundmatus
kohas vette. Arvasin naiivselt, et pean aina lugusid kirjutama. Redi geerimisest,
materjalide organiseerimisest, välisautorite ja kirjasaatjatega töötamisest
kuulsin alles esimesel tööpäeval kolleegilt, kes juhatas linnulennult
kätte, mida see Edasi toimetus sisaldab, kes, kus, mida teeb ja muud eluliselt
teada vajalikud pisiasjad. Eriti aupakliku olemisega tutvustas ta mind
keeletoimetaja Helju Valsile ja teda minule ning meeldivat koostööd soovides
kadus areenilt, jättes mind keele meelevalda.
„Keelest algab ja keelega lõpeb ajalehe suhtlus lugejaga,” oli esimene
elutarkus. „Keel on mõtte edastaja ja virgutaja. Tooge oma keel minu kätte,
siis näeb, milliseks kujuneb meie keeletöö.”
Kujunes. Kuid rohkem justkui konfliktne, tegi läbi suuremaid ja väiksemaid
mõõna- ja tõusuperioode olenevalt kuufaasidest, kuid kestis nende ridade
kirjutajat arendavalt ja edendavalt tänuväärsed aastakümned. Ühises keeletöös.
Et mentor Peegli Juss, nagu kuulsin teda Edasis omamehelikult kutsutavat,
astus alatihti suurde tuppa, meie välisministri ehk tõlkija poole – ikka rahvusvahelisi
suhteid klaarima –, ei jäänud talle märkamata minu tagasi hoidlik
isik kultuuriosakonna laua taga. Ta ei üllatunud, ei kergitanud kulmugi, et
tema ehkupeale ajakirjandusse proovile võetud isik istub Edasi kultuuriosakonna
laua taga nagu omainimene. Kombekohane „Tere!” ja „Jõudu!” ning
läinud ta oligi, millest tegin meelevaldse järelduse tema seotusest minu
siiasattumisega. Ju oli see asenduskuu omamoodi proovikivi mu varjatud
ajakirjanikuvõimekuse väljaselgitamiseks.
Sain hakkama!
***
Aeg on vahelduva kiirusega edasi liikuv (või hoopiski isepäiselt kord edasi,
kord tagasi liikuv) substants. Sedapuhku esineb ta edasiliikumises.
Sellest nüüdseks minevikku jäänud ajahetkest ehk lõpuaastast tarkusesammaste
taga on meeles meeletu rutt, lausa tormamine: olin saanud poja emaks, teinud edukalt läbi eksamisessi Peegli juures, kaitsnud kasutu diplomitöö
kasutus psühholoogias, saanud rektor Feodor Klementi käe surumise
saatel ülikooli lõpudiplomi, naeratanud lillede vahelt päeva piltnikule koos
armsate kursusekaaslastega, kibelenud peolauast koju, et täita ise pikisilmi
ja nutujoruga igatsetava peolaua funktsioone.
Oli linnu ja liblika vahepealne tunne, kui kasutada kolleeg Ülo Vooglaiu
ülimalt täpset ütlemist.
Kui ma siis ligi aasta hiljem diplomi vahele teenitud ajakirjaniku kutsetunnistusega
käekotis ning süda roidevanglas puperdamas Edasi maja vanast
kriuksuga käändtrepist üles toimetaja kabinetti jõudsin, et töölepingut
sõlmida, ei venitanud Meinhard Teder meie juttu ei pidulikuks ega pikale.
„Kas kummikud on?”
„On.”
„Jalgratas on?”
Noogutasin veidi ebalevalt. Jalgratas oli, aga venna jagu. Mina jalgrattaga
läbi ei saanud. Oleme koguni elupõlises konfliktis, sest ma sõitsin põmmpea
järjekindlusega otsa igale vähegi posti meenutavale objektile. Ka keset lagedat
välja.
„Sõidad maale. No nii nädalaks. Koha valid ise – Tartu rajooni piirides.
Vaatad ringi, räägid inimestega. Tuled tagasi, teed lood! Nii et olgu olla. Sinu
alaline töökoht on suures toas. Tuttav asi.”
Noogutasin mõistvalt, kuigi ei mõistnud mõhkugi. Aga lahkudes märkasin
Tedre kabineti tugitoolis omamehelikult muhelevat mentor Peeglit. Mis rolli
etendas tema mu asumiselesaatmises, jäi mu hinge kipitsema.
Käisin oma käigu ära. Tegin lood. Kukkus välja nagu ikka proovitöö:
linlane maal elu avastamas. Sain toimetuses külge romaanikirjutaja pilatiitli.
Kogu eluks.
Kohalikud, metsatagused, Tammistu omad, kellest peale naaberküla
elanike seni keegi suurt midagi ei teadnud, said üleöö oma igapäevaelu elamise
ja tööde-tegemistega, rahvakultuuri harrastamisega üle Tartu rajooni
kuulsaks. Muidugi tuli ette kaebamist ja kadevõimetust, et miks tema on
lehes, aga … jne, jne. Neil sai palutud toimetusse tulla, suu ja hing puhtaks
rääkida, olla iseendast suuremad, et küllap tuleb ka nende aeg.
60
Tulid järgmised teed, kohad, inimesed: Lähte, Kallaste, Elva, Nõo,
Tõravere, Peedu. Ambitsioonid kasvasid koos aja ja kogemustega. Viisid
kaugemale: Narva ja Kunda löökehitustele, Leningradi ja Moskva kul tuurilätetele,
Kasahhimaale, Pamiiri, Samarkandi, Karpaatidesse, Vilniusse …
Tark mees Juhan Peegel oli oma mentoriolemusega mu ampluaa ära tundnud
ja koos toimetajate Tedre, Vajaka ja Toomsiga õige vankri ette rakendanud.
Need käigud inimlätetele olid kirjatsurale eneselegi kosutavad ja õpetlikud.
Küllap mõndajagu ka lugejale.
Ideegeneraatorid ja kaasamõtlejad
Kuuekümnendate lähteaastatel vahetus Edasis terve põlvkond ajakirjanikke.
Äraminejate tõmbekeskusteks olid vast sündinud EPA, teadusinstituudid,
Tallinn oma televisiooni ja kinostuudioga, kirjastuste, ajalehtede, ajakirjadega.
Jätkus kohti, kuhu minna, kus suuri tegusid teha. Nende asemel hakkasid
Edasit edasi viima Eduard Vajakas, Evald Tooms, August Luur, Reet Arrak,
Maiga Varik, Ülo Vooglaid, Sulev Uus, Elmar Uuk, Olev Anton, Nasta Pino,
Elli Zimmer, Tõnis Lehtmets, Kalju Lomp, Leo Metsar, Heino Kään, Kalju
Mürk … Oh, kes jõuaks kõiki üles lugeda! Ei mindud vahtkonnavahetuse
korras, vaid sporaadiliselt, oma oskustele paremat rakendust leides.
Mingil ajal sai meie toimetuse kõige käidavamast oote- või vaheruumist
puhketuba. Küllap seal lösutava ilmatu matsaka sohva ja akna alla sätitud
1960.aastate
algus. Edasi
toimetusepere
peab plaani.
Pare malt Karl
Metsa ots, Silvia
Vissak, Heino
Kään, Helju Vals,
Ellu Tusti, Enn
Vahe mets,
vasakul esimene
Sulev Uus.
61
laua ja toolide pärast. Need kutsusid peatuma, vestlema, kogunema. Nii
hakkaski sinna koonduma Ülo Vooglaiu sotsioloogiahuvist sütitatud üliõpilaste
punt, kõige häälekamad nende hulgas Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm,
kuni sellest hakkas selituma Peegli ideid kandes Tartu ülikooli ajakirjandussotsioloogia
huvikeskus.
Kuni ideekeskus eksisteeris a priori, said meist, nende ajutistest naabritest
toimetuse suure toa elanikest, häälekate ideegeneraatorite tunnisisikud ja
kaasamõtlejad. Puhuti tuli Ülo üle ukse meie juurde ideepagasit kergendama
ja mõningaid ketserlikke mõtteid, nende realiseerimisvõimalusi arutama.
Kõigepealt aga meid, koolitädisid, sotsioloogiasse nakatama. Paraku osutusime
resistentseteks. Olime nõus sotsioloogilistel küsitlustel kaasa lööma,
kuid sotsioloogia usku ei õnnestunud Ülol meid pöörata. Me ei usaldanud
tema visandatud graafikuid, kõiksugu kõveraid ja siksakke, tulbakesi ja
lugejatele esitatud ankeetküsitluste adekvaatsust, vastuste ausameelsust. Me
usaldasime inimesi, kes usaldasid meid. Usaldasime oma lugejaid, nõustajaid,
autoreid. Nii neid kui ka meid näisid silmast silma vestlused rahuldavat.
Traditsiooni järgides tuli Peegel korda paar nädalas toimetusest läbi. Seisatas
mõnda aega oma jüngrite juures, kuulas, kuidas nad oma ajusid ragistasid,
poetas mõne napi repliigi ja astus edasi, veel viledamaks kulunud portfell
näpu otsas ja rahulolev pilk näos.
Rotatsioonimasinad töötasid, genereerisid ideid. Kuidas veel? Andke
minna! Tema külv idanes. See oli märk uue ajastu tulekust. Selles uues ajastus
alustas ülikoolis tööd sotsioloogialaboratoorium. Täiesti aus ja ametlik. Ja
nagu Peegel meile, ketseritele repliigi korras poetas: me vajame rahvusvahelist
dimensiooni nagu õhku, sotsioloogial on rahvusvaheline haare ja kandepind
ja näib, et seal meid ei tõrjuta. See oli valusavõitu vihje. Ent elu edenebki vastuolude
najal.
Peagi põdesid seda moodsat sotsioloogiatõbe ligi pooled toimetuse
nooremkoosseisust. Ent mitte meie, koolitädid, ja mitte ka mõni meie suure
toa kolleeg, näiteks Tõnis Lehtmets kultuuriosakonnast, küllap autorite ja
nende kaastööde külluse tõttu ning seetõttu, et vestlusringid ja loominguliste
kohtumiste klubid hoidsid meid n-ö progressi kursil. Koos rahvaga.
Iive * Iive * Iive
Oleks vaid teadnud, milline tähtsus saab olema sellel päeval ja selle päeva
pealtnäha tavalisel argisel sündmusel Eesti rahva elu loole, oleks selle päeva
62
kuldsesse raaminud. Paraku pole tänaseks alles kedagi asjaosalistestki, et
meelde tuletada.
Nojah, oli tavaline argine tööpäev Edasis. Nikerdasime Elli Zimmeriga
mõlemad autorite käsikirjade kallal. Sekretär hõikas üle ukse: „Toimetaja
kabinetti! Mõlemad. Ja kohe!”
Nad olid seal kolmekesi: toimetaja Evald Tooms, dotsent Juhan Peegel ja
külaline kirjanik Heino Puhvel. Marutõsised. Nagu mingid vandeseltslased,
kes nad tegelikult olidki.
„Millega me siis nüüd hakkama oleme saanud?” võttis südame alt õõnsaks,
kui Tooms meile istet pakkus ja paberipataka meie poole nihutas.
„Võtke ja lugege läbi! Kui vaja, siis paar korda. Kujundage arvamus. Tunni
aja pärast kohtume siinsamas.” See oli liiga napisõnaline Tooms. Niisiis pidi
asi olema erandlik.
Lugesime. Ühe korra. Teise. Kolmandagi.
Nii ränka südamevalu Eestimaa ja eesti rahva püsimajäämise pärast
polnud seni veel keegi meie kätesse andnud. Kaaskirjad ja retsensioonid
Heino Puhveli probleemitõstatusele eestlaste aina kiduvast juurdekasvust ja
sellest tingitud väljasuremisohust jne olid küll kiitvad, kaasatundvad, kuid
massiteabevahendites käsitlemiseks siiski ajakohatud, ideoloogiliselt
ebaküpsed, nõukogude ühiskonnale sobimatud jms. Saime nüüd sotti, miks
Tooms selle just meile lugeda oli andnud.
„Kas teeme ära?” küsisin Ellilt.
„Teeme ära!” oli mu hea kolleegi vastus.
Ei osanud me tookord aimatagi, mis me enda kanda võtsime. Et meie jahsõna
toimetajale oli jah-sõna rohkem kui kaks aastat Edasi veergudel toimuvale
verbaalsele venestusvastasele rahvaliikumisele.
Olime varemgi vedanud kandvaid mõttevahetusi teemadel, nagu „Aspirantuuri
päevaprobleeme”; „Kuhu ülikool ehitada?”; „Üliõpilane – tulevane
intelligent”; „Kuhu kaovad poisid?”; „Erikoolid – mitte ainult rasketele”;
„Üliõpilaste ja õpilaste suvemalevad”.
Osakonna kirjutava ja nõuandva aktiivi hulgas olid erialaspetsialistid,
teadlased, arvamusliidrid, kellelt võis loota nii nõu kui ka kaastöid. Ega meist,
vandeseltslastest, lootnudki keegi rohkemat kui teema tõstatamist ja
mõningast arendust.
Algatuskolmiku ja kooliosakonna asetoimetajast šefi Heino Kääni toetusel
kavandasime 1967. aastal avalöögiks temaatilise lehekülje tunnussõnadega
„Iive x Iive x Iive”. Sissejuhatuseks Heino Puhveli artikkel, teema arenduseks
63
spetsialistide vestlusringi sõnavõtud. See teritas lugeja pilku, tekitas küsimusi:
mis on iive? Mida see Edasi jälle sehkendab? Kust otsast me välja surema
hakkame? Igatahes lugejate huvi oli kindlustatud. Aastateks.
Rubriigi tunnussõnad „Iive x Iive x Iive” mõjusid nüüd rahvale kui üleskutse
venestuspoliitika vastu. Koonduti aktiivseks vastasrindeks. Sihipärastele
tellimuslugudele toeks saime enneolematul hulgal spontaanseid kaastöid, mis
andsid põhiteemale – lastetu perekond – ootamatuid teemaarendusi: isa roll
perekonnas, üksikema – kas põlualune?, lastesõimed-lasteaiad, korterikitsikus,
lastearst, kool ja kooliväline tegevus, lastekaubad, olme.
„Iive” muutus nõiasõnaks, mis tõstis demograafilised näidud plusspoolele.
Mõne aastaga. Ilma emapalgata. Patriotismi najal.
Edasit süüdistati tööjõu destabiliseerimises, natsionalismis ja muudes
surmapattudes. Niigi kõhetu Evald Tooms kaotas kilosid, juukseid ja unerahu.
Seda enam, et juba esimesel iibeaastal taotlesid talt titepuhkust pea pooled
toimetuse naisperest.
Näis, et tite- või iibepuhkusele võib jääda peagi kogu nooremapoolne
Eesti naispere. Suviti kihasid Saaremaa, Pärnu, Viljandi, Elva liivarannad
lutilutsitajatest, mudaneegritest, liivalossiehitajatest. Peedu kaldanõlvadel
aga tegutses päikesepäevadel terve kirjandusklubi: Leo Metsar, Ülo Tonts,
Einar Maasik, Viidingud ja Tarandid, Palgid, Puhvel, Peegel.
Neil viljakail iibeaastail põikas Peegli Juhan, üks selle liikumise ristiisadest,
toimetusse võimaluse korral iga päev, tutvus meie lauanurgal kõrguva
kirjadepakiga, andis nõu, ergutas ja kadus toimetaja valdustesse, et aidata
kanda vastutust.
Polnuks seda uut ja arvukat iibepõlvkonda, siis kellega ja kellele ja kas
üldse oleks olnud võimalik teha laulvat revolutsiooni? Kas oleks kedagi, kellele
pärandada Eestimaa? Olgem hinges ja südames tänulikud kolmele mehele –
Puhvelile, Peeglile ja Toomsile, kellel ametlikust vastuseisust hoolimata oli
eestlaslikku julgust ja jonni seista meie rahva säilimise eest.
Nagu koduleib
Aastakümme, ei, kaks kindla peale, oli täistempol mööda kihutanud. Kuhu?
Kuhu mujale, ikka sinna – eikellegimaale. Ja toonud mind katse korras ettevalmistusosakonda
Maarjamõisa. Südameremondi töökotta.
Sisepõlemismootor streikis, ajakirjaniku arutu elustiili vastu: et sa iial ei
saa ennast välja lülitada. Et oled sunnitud kõike märkama, astuma läbi elu
64
silmad, kõrvad, süda avali ja elevil, maitsma vilju hea ja kurja tundmise puust,
taunima halba, väärtustama head, olema psühholoog, pedagoog, jurist ühes
isikus, samuti jahtija või jahitav, sõber või vaenlane, riigimees või riigialam,
vang ja vangivalvur, lammutaja või ülesehitaja, jumal või seesamune – saatan,
lõõgastumata peas, südames, kusagil sügaval alateadvuses. See on õilistav
teadmine. Ent kulutab. Pikkamööda, järjekindlalt.
„Õppige lõõgastuma. Mistahes situatsioonis. Leidke hetk olla oma hingemaal,
oma kõige lähedasematega või kahekesi iseendaga,” õpetas tark Saaremaa
mees Juhan Peegel.
Istusime edasilastega ühel sellisel iseendaga olemise õhtul umber lõkketule.
Selja taga lõhnas suviselt laiutav kanarbik, ees, kuni silmapiirini välja vilgendas
kuupaisteline abajas, lõkkest tormlesid tähistaeva poole sädemed … Kiirabiauto
ärev signaal kustutas lõkke.
Üks hädaline toodi surma ooteruumi juurde. Tilgutid tilkusid väsinud
mootorisse elueliksiiri, õde kontrollis monitori näite. Inimesed nende torude
ja tilgutite küljes ootasid, kes elu, kes …
Õhk oli pilgeni pinges.
Sel hetkel meenus mulle raamat, mille olin koduriiulilt igaks juhuks,
pikkade pingetundide lõdvestamiseks kaasa haaranud. Õngitsesin kotist välja
Juhan Peegli „Lühikesed lood”! Just neid oli sellisel hetkel vaja – saarlase
elujanu.
Lõin raamatukese umbropsu keskelt lahti. Lugesin ühe loo, teise, siis kusagilt
lõpu poolt. Sõrm oli peatunud „Käbalaeval”. Mis see on? Käbalaev? Pole
kuulnud, ei näinud.
Lugesin.
Peegel kui kirjanik ei hiilanud ei mõtteakrobaatika ega elegantsete kalambuuridega.
Tema sulg ja sõna olid argiselt lihtsad, kuid leidsid ilmeksimata
üles su kõige salajasema hingesopi, et sind virgeks teha. Tema Saaremaa lood
olid nagu koduleib, millest ei saa iial villand. Nii see väikest formaati, ent
suure tundelaenguga raamat seisab ka mu koduriiulis alati käepärast võtta,
kui hinges valitseb põud või pakane või elumootor streikima kipub. Nagu
nüüd, Maarjamõisa ootepalatis.
„Näe, seal lähebki majakese uks lahti. Poisipõnn, pea valge kui ohakanutt,
vudib pronksiks päevitunud jalul rannakünka kaudu alla vanaisa poole.
„Pai ätt, lõigu mulle käbalaev!” Ja tilluke käeke ulatab vanaisale kõvasti
pihkusurutud männikooretüki.
Vanaisa katkestab töö … Ohkab …
65
Laev!
Paljasjalgse põnnina on ujutatud siinsamas lõppenurgas käbalaevu.
Kümneid aastaid on tallatud pärislaevade tõrvaseid tekiplanke, küntud
vaikseid ja tormiseid vesi. Eluhinnaga on rabatud taglases vinguva sügisraju
käes ning maitstud lühikesi meremeherõõme võõrais sadamais. Ometigi on
jälle tuldud siia – jonnaka väina ja klibuse kartulimaa juurde … Ja nüüd seisab
jälle mehehakatis, ulatab tillukese käega tükikese männikoort ja anub, et talle
tehtaks laev, mis peab ka täispurjes ujuma kitsast abajast välja, vastu avarustele
…”
Siis, kui raamatut haiglatumbale küünitasin, hakkas selle lühikese loo
allservas silma dateering: Narva rinne, 1944.
Tagasi minevikus
Nagu oleks keegi nupule vajutanud ja kauge mineviku sisse lülitanud.
Järgmisel hetkel kõõlusin vaatama tolmusest vaguniaknast paistvat mahajäetud
lahinguvälja, kust meie rong läbilõikava vile saatel Tartu poole tossutas.
See siin akna taga oli kuulus Narva rindelõik, kus lahingud olid kestnud
nädalaid ja kahel pool rinnet langenud ohvreid loendati kümnetesse tuhandetesse.
Kostsid üksikud lasud, automaadivalangud, plahvatused. Miiniväljade
puhastajad – sapöörid õhkisid maasse maetud miine. Matusekomandod
kogusid kaevikuist ja pommilehtritest inimjäänuseid. Iiveldamaajav lehk
tungis vagunisse …
Näpistasin ennast. See kõik oli, kuid on möödas, turgutasin oma mõtteid
tänasesse naasma. Kuid nad olid minevikku kinni jäänud. Narva, Soldino
sood, Auvere, Vaivara, kurikuulsad Sinimäed, millest mu Peetrist abikaasa
ei väsinud rääkimast, klomp kurgus ja silmad veekalkvel.
Sinimägedes, kus meie lapselapsed pärast vanaema haual käiku pehmel
murul kilgates ringi jooksid ja palli tagusid, oli iga ruutmeeter maad
immutatud vabadusvõitlejate verest. Siin oli langenud eestlasi kui loogu.
Mõlemal pool rinnet. Ikka Eesti vabaduse nimel. Nädalaid kestvates lahingutes
ei halastanud vend vennale, isa pojale, poeg isale, sõber sõbrale, kui tollel
juhtus olema seljas mitte seda värvi sinel, käes mitte seda marki tapariist.
Sellel, läbi Soldino soo kulgeval ja ümber Sinimägede väänduval rindejoonel
seisid vastastikku kaks lihtsat eesti poissi. Mu nooruke mehevend,
vaevalt seitsmeteistkümnene, saksa mundrisse mobiliseeritud kodumaakaitsja
66
Alex Vissak ja pisut peale kahtekümmet rahvuskorpuslane Juhan Peegel. Nad
ei tundnud teineteist ega saanud kunagi tundma. Aga neil oli üks saatus –
vihata teineteist, üks käsk – tappa teineteist. Ikka kodumaa, vaba Eesti nimel.
Nende vahel vingumas ja vilisemas trasseerivate kuulide rahe, kurdistamas
kahurite laskemürin, sadamas mürsukilde, mullakamakaid, sekka lennukitelt
neile sihitud pomme.
Pealetungikäsklused küll ühelt, küll teiselt poolt, vene, saksa ja eesti
keeles.
Siis käis ilmakärakas otse Alexi ees, kus oli pealetungile tormanud poiste
seas Alexi lapsepõlvekaaslane, koolivend, julge sell ja truu sõber. Talle tuleb
appi minna! Alex ukerdas end jalule ja jooksis. Samas tõstis lööklaine ta
õhku…
Sanitarid korjasid selle verise silmnäo, lõhkikäristatud rindkerega
poisinaga üles. Puhtast halastusest tema noorusele. Ehk õnnestub surmale
trääsa näidata.
Nii alustas Alex oma kirja kodustele Eestis kaugelt Ameerikast. Pärast
raskeid ellupöördumise aastaid.
Oma „Käbalaevas”, mille Narva rinde põrgukatlas pani kirja Juhan Peegel,
pole aga sõnagi ei lahingutest ega surmast. Ei sõjast üldse. Eks ta oli juba
öelnud: ma langesin esimesel sõjasuvel. Mida võinuks ta veel lisada? Sõjast?
Saarlasega saarlase juubelil
Juhan Peeglil oli juubel. Päris suur ja päris ümmargune.
Ettearvamatult sattusin Edasi õnnitlusdelegatsiooni. Koos Ene Puusempi
(esindas ka ülikoolilehte) ja toimetaja Evald Toomsiga, aukirjast, lilledest,
kingist rääkimata. Peopaigaks ülikooli kohviku peeglisaal.
Peokõne oli Evaldil peas, kaenlas aga kingiks mõeldud trullakas, pronksvitstega
vaos hoitud õlleankur ehk meie keeli õlleponsu. Sees loksumas ehtne
Saaremaa õlu.
Jõudsime saali juhtivale käänuga trepile, kus juubilar Juhan koos kaasaga
külalisi vastu võttis. Tonksasin Toomsi ribide vahele, et näe, siinsamas antaksegi
koos õnnitluste ja lilledega üle nii kingitused kui ka kõned.
Kiirreageeringuga Tooms pidas siis kogu saalitäiele kaasanaermiseks
mõeldud saarlase kõne siinsamas trepiüksinduses maha, surus õlleponsu
juubilarile sülle – oligi kõik.
67
Kui sünnipäevalised saalis ja juubilar lilledega pärjatud aujärjele pandud
… algas see tõeline ametlik osa koos kõnede, toostide ja kõige muuga. Kaasa
arvatud kingitused. Tooms puhises mu etiketirikkumise peale kui auruvedur,
kuid kogus ennast kärmesti. Mingi taktikalis-strateegilise nõksuga õnnestus
tal kingikuhjast välja kaevata meie kullake – õllemops. Tooms pidas Edasi,
iseenda ja mopsi nimel kõiki naerutava kõne.
Pidu oli aus, kestis poolde hommikusse. Mälestused … Mälestuste ehk
fotosüüdistustega ilmus saaliuksele meie Kaljo Raud. Kimp värskelt
küpsetatud asitõendeid lausa rebiti tal käest. Erilist furoori tekitas pilt, mis
näitas kaht õndsalt naeratavat saarlast, Juhanit-Evaldit, ning nende vahel laual
lösutavat vintis olekuga õlleponsut, ammuli sui rõkkamas:
„Istse maailma veerekõsõ päällä
…k
aie maailma kavaluisi…!”
Peolauas paremalt edasilased Manivald ja Vaike Nõu ning saarlasest Edasi
lehe kauane toimetaja Evald Tooms. Vasakul esimene inglise keele õppejõud
Jaan Soontak.
Ma ei näe ega leia oma mälestuste sumbuursest maailmast Juhan Peeglit kui
tervikisikut, mitmekülgset ja põhjatute sügavustega isiksust. Pigem näen
mosaiikpilti ennast heldelt oma perele, õpilastele, kolleegidele, lugejatele,
teatraalidele, ajakirjandushuvilistele, Eesti iseseisvumise eest seisjatele, Eesti
rahvale ja oma kodusele Saaremaale jaganud inimesest.
Jah, oli meilgi oma mees, mees nagu orkester.
68
JÄTKUB.................