Leheriisumine Tartu Toomemäe nõlval. Riina foto
Tihti mõtlen, kuidas need pärnajuured vähimatki rammu üldse saavad, kui pinda nõnda paljastades kurnatakse. Kuid see on juba komme. Igast okkaraasust puhas euroopalik park. Kui purustatud lehtedest ei saa otsest kasu neid kandnud puud, siis vähemalt süda on rahul, et on võimalik viia kasutatud purke, karpe ja ajalehti kogumispunkti ümbertöötlemiseks.
Oma isiklikke siniseid kaste rahval veel ei ole, küll aga teatab linnavalitsuse tasuta häälekandja Kesklinna Sõnumid, et pealinnas on 59 taaskasutavate jäätmete liigiti kogumise punkti ja 23 bensiinijaama juures asuvat ohtlike jäätmete konteinerit. Nii ka Keskturul, kuhu mina kilekottidega muuseas rabarberi-kaera biojogurti ja metsmaasika hapupiima purke vean. Oi, millised piimatooted on Eesti Vabariigis... aga sellest kunagi hiljem.
Simunapäeva nimelise luuleraamatu peale sattusin vahetult enne sedasamust 28.10 päeva. Noor tunnustatud luuletaja Kristiina Ehin (kelle luuletajatest vanemad Ly Seppel ja Andres Ehin möödunud kevadel esinesid eestlastele Torontos ja New Yorgis) kirjutab s.a. ilmunud kogu tagakaanel: „Minu Simunapäevas on õnnelikku üminat, kirkust, kõdulõhna ja laadakära. See päev ulatub tagajalgu pidi kaugesse minevikku välja.” Sinna, kuhu Hallowe’eni komme kahtlemata siin mandril ei küündi, olgugi et temast teavad nüüd kõik. Selle pühitsemine paistab siiski piirduvat pubis käimisega, kus selleteemalisi üritusi korraldatakse. Marti käiakse jookmas ikka ja ainult 9. novembri õhtul ja kadridki on täiesti au sees omaette. Aga tondi ja kõrvitsanäo nänni oli poelettidel omajagu ja see võõras täi ei ole vaid eesti kasukasse koha leidnud. Ajakirjanduses oli juttu Itaalia juhtivate kirikumeeste murest, et uuskommetega võib unarusse jääda igivana hingede- ja kõigi pühakute päev. Eestis sel õhtul toimuvate kirikukontsertide arv kinnitab, et siin ei maksa seda veel karta.
Mitmed välismaa võlurid on siin aga ka teretulnud. Näiteks lastekirjandusmaailma vallutanud Harry Potterit ootasid eesti lapsedki pikisilmi ja nüüd on sarja viies raamat neilegi emakeeles olemas. Esimesel päeval, 25.10 osteti kirjastus Varraku hinnagul 4000 eksemplari „Fööniksi ordust”. 856-lk. raamat maksab poes 295 krooni ja küllap see soolase hinnaga teos järgneva koolivaheajanädalaga ka kohe n-ö pintslisse pandi.
Eeloleval pühapäeval 9. novembril ei jooksta ainult marti Eestis, vaid on
ka isadepäev. Fotod: Riina Kindlam
ka isadepäev. Fotod: Riina Kindlam
Väljamaa võlurite jätkuna olid äsja üheaegselt Eesti mitmes paigas väljas kahe Toronto kunstnikust juublilari näitused. Osvald Timmas 90 „Saaremaa – Kanada” akvarellidega sai tutvuda sügiskuudel nii Kuressaare linnuses, Eesti Rahvusraamatukogus Tallinnas kui ka Tartu Kunstimajas. 23.10 kirjutas Külli Aleksanderson Postimehe artiklis pealkirjaga „Uus akvarellitehnika tõi kaasa au ja kuulsuse”, et „loodetavasti täidab praegune väljapanek mõneti seda lünka, mis on tingitud ajaloo keerdkäikudest”. Tartu Kunstimajas toimus ka kultuuriõhtu, mille ühe osana vaadati filmikatkeid nii Timmasest kui Abel Lee tänavu aset leidnud vestlusest.
85. sünnipäeva tähistav Abel Lee illustratsioonidest Ivar Ivaski luulekogule „Verandaraamat” oli samaaegselt näitus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis ning Eduard Vilde endises kodus Kastellaani Majas Kadriorus just lõppes tema kuu aega kestud graafika näitus „Mees tuhande näoga”.
Ja austusavalduste ning inspiratsiooni laine ei paista raugevat, kuna Kristiina Kaasiku 15. skp. kestev maalinäitus Vabaduse väljaku G-galeriis on juhtumisi pühendatud rootsi-eesti sürrluuletajast suurkuju Ilmar Laabani mälestusele. „...et tohtisin tema paeluvat isikut tunda,” kirjutab 60-aastane Kaasik.
Dagmar, Andres ja väike Juhan Loorits imetlevad Osvald Timmase akvarelle
Tartu Kunstimajas. Torontost pärit Andres on juba 10 aastat tartlane.
Tartu Kunstimajas. Torontost pärit Andres on juba 10 aastat tartlane.
2. novembri õhtupimeduses õnnestus mul Nõmmel tiirutades näha kahe eri kalmistu müüride taga toimuvat – ja see oli ilus. Musta ööd täitsid loendamatud virvendavad küünlad ja olgugi, et silm kõike ei seletanud, võib aimata, et mälestusleegid ei heitnud valgust väga mitmele kogemata lebama jäänud lehele või okkale. Eestlased on juba sellised.
