Kanada päevikust
(sini)Näärid ja närvid
Õigemini, juttu on peamiselt spordist, sest tänavust suve on Torontos, Lõuna-Ontarios domineerinud atleetide pingutused. Alul Pan Ameerika ja Parapan mängudega, nüüd siis jälgitakse kohaliku (elukutselise) pesapallimeeskonna edu. Raske on Torontos neil päevil liikuda, kusagil näiteks kohvi osta, ja mitte kuulda, kuidas Blue Jaydest räägitakse.
Sininäär (omal ajal oli ta mõne suus hoopis pasknäär pesapallimängijana) on ilus, aga päris pealetükkiv lind, kaunist laulu ta ei paku. Huvitav, et just augustis märkasin neid linde kõikjal parkides jalutades, või siis alles äsja arstikabineti ooteruumist aknas välja vaadates üht ilusat sellist puu oksal hüpeldes. Tavaliselt neid linde eriti ei näe, punaseid kardinale aga küll, keda õrritan vahest kevadeti nende kaasaotsimislaulu imiteerides. Vanaisa õpetas, et linnulaulu peab tundma, hommikul enne majast väljumist ka linnupettena midagi hamba alla võtma, et linnulaul ei viiks eksiteele või lihtsamalt, metsa.
Miks on just linnud profipesapalliga seotud? St. Louis’is kardinalid meeskonna nimeks, Baltimore’is peoleod. Ehk sellest tulnud, et nagu pallgi, lendab lind, aga ei saavuta suures laastus rohkemat kui munemisega järgmise pesakonna tulekut…
Olgu kuidas nende Blue Jaydega on, kas nad tulevad toime sellega, et pääsevad poolfinaali, finaali – meeskond on kõikidest Põhja-Ameerika profitiimidest, ka hoki, jalgpall jne. — kõige kauem olnud eemal neist – paljudele eriti ei lähe korda pesapallimäng. See on õieti igav mäng pealtvaatajale, võrreldes Euroopa jalgpalliga, korvpalliga. Osavõtjale mitte, nautisin ise nooruses pesapalli väljakutseid.
Mõne aasta eest sain tasuta Blue Jay mängu pileteid, ei viitsinud päikeselõõmas, fännide räuskamise taustal isegi mängu lõpuni oodata. Lihtne oli lahkuda, kuna pileteid ei tulnud osta. Kuid see on isiklik arvamine, ei soovi fanaatikuid riivata.
Spordijälgijale, eriti veendunult meeskonna toetajale, on närvesööv pealtvaatajana jätta teiste otsustada, kes võidab. See ehk ongi elukutselise spordi külgetõmbejõud – ise ei oska, pole võimeid, aga põnevust peab fännil olema.
Ülaltoodu omakorda seletab ka fakti, et elukutselised sportlased on maailma rikkamate hulgas, kui pankureid ja investeerijaid, leiutajaid välja arvestada. See on vaid viimaste aastakümnete nähtus, kuna televisiooni kaudu on olnud võimalik tohutult suuri lepinguid sõlmida, mis omakorda lubab sportlasele paremat sissetulekut. Palgaks seda ei saa pidada, see on teenistus vaid mingi mängu mängimise eest.
Ning need summad on vapustavalt suured. Need näärid, kes nüüd taas sinised, maksavad isegi oma tagavaramängijatele aastapalka, mis võrdub kahe lihttöölise eluaegse sissetulekuga. Jah, kahe. Midagi on viltu, aga seniks kui on kallite piletite ostjaid – miimimumpalgaga inimene, kes soovib abikaasaga Blue Jaysid vaid kaheks ja pooleks tunniks vaatama minna, peab lunastama nädalapalga, et saaks enamvähem viisaka koha, kust mängijate nägusid, tegusid saaks selgeks teha. Istu parem kas kõrtsis või kodus, pilt parem teleekraanilt, jahedam kah.
Pesapalli- ja korvpallimängijad, Euroopa jalgpallurid, on profiliigadest kõige paremini rekompenseeritud. Vaieldakse, et egas karjäär kaua ei kesta, las nad teenivad. Siiski ei mahu summad pähe. Blue Jayd mängivad aastas 162 mängu, keskmine pikkus umbes kaks ja pool tundi. Millest pool aega veedetakse teist võistkonda jälgides, pingil istudes, oodates oma korda nuiaga vibutamiseks. Treenima muidugi peab ka, aga siiski on see vaid pisut enam kui viie nädala töö. Multimiljoneid anda staaridele on arusaamatu.
Hokis isegi hullem. NHLis mängitakse 82 mängu. Parimad litriviskajad, nagu äsjane Toronto täht Phil Kessel, teenivad aastas $8 miljonit või rohkemgi. Kessel oli jääl tavaliselt vaid 25+ minutit. Hästiteeniva inimese aastapalk vaid ühe mängu, poole tunni eest!
Aga kõige paremini läheb kergejõustiku tippudel. Vanasti oli see amatööride mängumaa, nüüd makstakse parimatele sportlastele vaid selle eest, et nad kohale ilmuvad! Muidugi, see meelitab maksvat publikut, reklaami, aga lõpptulemuseks maksab vaene igapäevatöötaja need rahad kinni.
Jamaikalane Usain Bolt, maailma kiirem sprinter, kes järjekordselt MM-il demonstreeris oma võimeid, pingutamata võites 100 meetri sprindi, saavat peaaegu pool miljonit dollarit USA vääringus vaid selle eest, et ta ainult rajale astub. Mille ta läbib vähem kui kümne sekundiga. Suhtarvuna, võrdlusena vist maailma kõige kõrgem palk tehtud töö või pingutuse eest!
Ei alahinda sportlaste treeningut, ettevalmistust, otsusekindlust, võitlusvaimu. Kuid maailma parimad on samuti õnnistatud erakordse geneetikaga.
See fanatism, mis vallutab suurüritustel või praegu igal Blue Jay mängul tavainimese ratsionaalset lähenemist, on osa inimese koostisest. Ei mõista seda hukka, see on arusaadav. Seisukoht on meie võitsime, kui aga päriselt oli eliitkoondise teha.
Ent kui mõtleme neile miljardile hiinlasele, kes Bejingi MM ajal palehigis rügasid, et vaid riisi saaks osta, neile, kes sininääride edu ei saagi nautida, kuna puudub kodu, töökoht, elamispaik, siis on raske fännide närvilisusest aru saada. Profisport demonstreerib ilmekalt, et meie maailm on ikka vaid eeliste, oskuste, õnne valitseda, mitte egalitaarsete, humanitaarpõhimõtete jagada.
(sini)Näärid ja närvid
Arvamus
TRENDING
