24. augustil korraldasid „Relvavennad”  Eesti Kodu saalis traditsioonilise Sinimägede lahingute mälestusõhtu.
Sinimägede veteran Ülo Tamre mainis avasõnas, et Sinimäed ja selle ümbrus olid lahingutandreiks juba kauges minevikus. Põhjasõja ajal said need lähtekohaks Karl XII võidukatele rünnakutele Peeter I vastu. Vabadussõjas võitlesid meie isad ja vanaisad Sinimägede lähistel ja Narva rindel eesti rahvale välja vabaduse.

Kuid 27. juuli varahommikust kuni augusti teise nädalani 1944 olid Sinimäed kõigi aegade raskeimaks ja veriseimaks lahingukohaks Eesti ajaloos. Eestlased koos oma relvavendade — taanlaste, valloonide, norralaste, rootslaste ja sakslastega pidurdasid ja purustasid kõik vaenlase rünnakud ning kaitsjate positsioonide ette kuhjusid vaenlase langenute vallid ja tankide kalmistud. Punaväe suured plaanid Eesti kiireks vallutamiseks nurjusid, mis andis paljudele eestlastele võimaluse põgeneda punase terrori eest.
Järgnes kava „Relvavendade“ ansamblilt. August Tuvikese akordionisaatel esitati viis sõjaaegsete väeosade laulu.

August Tuvikene jutustas oma huvitavast  tööst sõja-aastail ja põneva loo oma sõbrast. Tal tuli edasi jääda politsei teenistusse ka sõja-aastail eriülesandega hoida puhas meie rinde tagala venelaste poolt saadetud parashütistidest Võrumaal ja Lõuna Eestis. Ta lahkus Ruusamäelt augustis 1944, kui punaväed olid jõudnud tema kodu lähedale, Pihkva- Riia kivitee joonele.

Paar nädalat hiljem olid venelased hävitanud Ruusamäe metsavendade punkri. Ägedas lahingus langesid kõik selles olnud metsavennad. Nad maeti ühishauda ja kaeti saepuruga. Peale punaväelaste lahkumist tõusis aga hauast Vastseliina mees Karl, sidus haava särgiga ja asus teele Läti poole. Juhuslik auto viis ta Riia haiglasse. Hiljem sai ta tööd laevas, mis sõitis ka Kanada sadamaisse. 1982. a. hüppas ta laevalt ära ja jõudis Torontosse. Elas 21 aastat Ehatares, kus suri 2003. aastal.
Relvavend Viktor Libe rääkis Volhovi koti tekkimisest ja selle hävitamislahingutest.

1941/42. a. talvel õnnestus kindral Vlassovil oma armeega tungida üle külmunud Volhovi jõe. Saksa, eesti jt rahvustest sõdurid pidurdasid Vlassovi edasitungi ja terve tema armee tõmmati kotti. See oli väga külm talv, kuni -54°C. Varasuvel algas koti hävitamine. Ühel rünnakul sai kompaniikaaslane surma ja mitmed haavata, nende hulgas ka tema.

Paul Osko rääkis tragikoomilise loo Narva rindelt, Vepsküla all. Öisel kontrollkäigul pidi ta jälgima, et keegi relvade juures magama ei jääks ja et toru otsad oleksid ikka vaenlase poole suunatud. Oli sula ja taevas särasid tähed, kui järsku vene raskekuulipilduja avas tule. Viis sammu eemal oli lauda  rinnakõrgune alusmüür. Kiire hüpe müüri varju — ja ta maandus otse käimla augus. Kompanii ülema korraldusel sai ta sauna ja ka puhtad riided.
Relvavend Egbert Runge rääkis eesti sõdurite füüsilistest raskustest sõjatandreil, kuid valusaimad kannatused said sõduritele osaks sõjavangilaagreis. Temal tuli see läbi teha 60 a. tagasi Zedelghemis, Belgias sõjavangilaagris, kus oli külm, märg ja süüa vähe. Kõige valusamalt mõjus kodumaa kaotus, polnud teateid omastest ja vabanemine oli küsitav.

Seal traataia taga olid ka lennuväe abiteenistusse kuulunud 16 18aastased poisid. Aga isegi selles masendavas olukorras ei kaotanud eesti sõdur oma loovat vaimu ega ettevõtlikkust. Lennuväepoisid asusid õppima skautlikke tarkusi. Vanemad mehed panid kirja sõjamälestusi või tulevikukavatsusi. Eriti mõjuvalt tulid esile sõjavangide tunded luules. Nii sai kuulsaks oma tabavate värssidega Kalju Ahven. E. Runge kandis ette Kalju Ahvena luuletuse „Pagulane” mis puudutas kõiki kohalolijaid, sest oleme ju ise kõndinud pikka aega pagulasrada.

Peale õp. Kersti Kimmeli väga südamlikku sõnavõttu ja söögipalvet järgnes pr. Ülle Veltmanni poolt valmistatud suurepärane soe õhtusöök. „Relvavennad“ laulsid veel viis laulu, misjärel maitsti kringlit, torti ja kohvi.

Aavo Kimmel rõhutas oma lõppsõnas Sinimägede lahingute tähtsust eesti rahvale. Seal näidati meie igivanale vaenlasele, kuidas võitleb oma kodumaa eest eestlane. Ta tänas õp. Kimmelit, Salme Tuvikest ning perenaisi Asta Umbi, Elna Libet ja Aino Oha. Relvavend Erich Rämmeld andis neile tänuks nelke.
Menukas Sinimägede mälestusõhtu lõppes „Relvavendade“ motoga, millele paljud kaasa laulsid.

Ka seekordne Sinimägede mälestusõhtu oli toonud kokku arvuka rahvahulga, ja mitmed jäid kahjuks ukse taha. „Relvavendade“ laulud ja sõnavõtud teenisid publiku kauakestva aplausi. Tehti ettepanek peatselt taas midagi sarnast korraldada.

Märkmed: