Avasõna oli E.K. juhatuse liikmelt, relvavennalt Paul Oskolt ja langenute mälestamine õp. Kersti Kimmelilt, Relvavendade Ansambel laulis J. Aaviku „Puhake, paremad pojad“. E.K. daamid kinnitasid igale lauljale-relvavennale rinda lille eesti rahvusvärvides lindikesega, samuti publiku hulgas viibivatele sõjaveteranidele.
Huvitav oli kuulata lühimälestusi sõjast endistelt rindemeestelt, nendest esimene oli Ülo Tamre, kes kõneles oma läbielamistest-võitlustest Sinimägedes, kus langes tuhandeid noori eesti mehi ja kust teda ennast viidi ära raskesti haavatuna. Lisan veel siia, et Eesti Kodu relvavend Gunnar Keerma sõjatee viis samuti Sinimägede lahinguisse ja ka tema sai seal raskelt haavata. Erich Rämmeld, kes on soomepoiss, luges oma sõbra kirja, kes oli selle kirjutanud Sinimägedelt sõjakeerisest. Tarmo Rae kuulus lennuväkke ja ta läks oma sõjamälestusis tagasi pommirünnakute juurde. Viktor Libelt kuulsime ta õnnelikku ellujäämist, kui ta sidemehena mootorrattal venelaste tule alla sattus ja rukkihakid ta päästjaks olid. Relvavennad laulsid vaheldumisi mälestuste esitajatega toredaid sõdurilaule Marta Kiviku klaverisaatel, lõpetades oma motoga „Eestimaa, mu isamaa“. Lõppsõna ütles relvavend Aavo Kimmel.
Rikkaliku külmlaua koos kringliga oli valmistanud Ülle Veltmann ja tänuks suure vaeva eest said Ülle ja klaverisaatja Marta Kivik sületäie punaseid nelke, mille andis üle relvavend Ülo Tamre. Enne maitsva õhtusöögi juurde asumist ütles söögipalve õp. Kersti Kimmel. Jutt ja ühislaulud kõlasid täies hoos kogu õhtu, sest kiiret ju ei olnud, kodud siinsamas meie oma Eesti Kodu saarel. Suur tänu teile, vaprad Eesti Kodu relvavennad, selle kauni Sinimägede mälestusõhtu eest!