Eesti Kodu Relvavendade Ansambli korraldusel toimus pühapäeval, 15. augustil Sinimägede mälestusõhtu.
Arvukas Eesti Kodu pere ja külalised olid kokku tulnud, et mälestada Sinimägede lahingu ja kodumaalt lahkumise 60. aastapäeva. Sissejuhatusliku tervituse ütles relvavend Egbert Runge, märkides, et kuigi oleme elanud 60 aastat eemal oma sünnimaast, ei taha ega tohi me unustada neid sangarlikke mehi, kes peatasid vaenlase rünnakud Sinimägedel, andes aega tuhandetel kaasmaalastel põgenemiseks. Ta kirjeldas ka 60 aasta eest kodumaalt lahkumisel hukkunute auks korraldatud mälestusteenistust Eesti sõjalaeva „Admiral Pitka“ pardal, mis toimus tänavu 6. juulil Tallinna lahel — Toronto Eesti Meeskoor laulis ja merre lasti mälestuspärjad.
Sinimägede mälestusõhtu korraldaja relvavend Ülo Tamre oli valinud õhtu kavasse kaheksa sõduri- ja kodumaalaulu, mis Relvavendade Ansambel August Tuvikese juhtimisel õhtu jooksul ette kandis.
Laulupõimiku vahel võttis sõna praost em. Edgar Heinsoo, puudutades Sinimägede ajalugu ning tõstes esile selle koha tähtsust meie lähiajaloos.
Mälestusõhtu peokõne pidas Ülo Tamre, tuues esile Sinimägede lahingute üksikasju, olles ise neist lahingutest osa võtnud. Lühidalt tema kõne sisu.
1944.a. suvel, juulikuu keskel koondas vaenlane Avinurme rajooni suured väeosad, et murda Narva rinnet. Rünnak algas 24. juuli varahommikul. Peale kolm tundi kestnud turmtuld, mille kestel vaenlane tulistas 45 rügemendi, pataljon Narva ja Soodeni pataljoni lõiku 1648 kahurist ja raskemiinipildujast 80.000 mürsku (see teeb 7-8 mürsku sekundis!). Siis algasid vaenlase rünnakud tankide toetusel, mis kestsid vaheldumisi terve lahingute aja. Esimesel päeval hävitati 17 tanki ja vaenlane jättis maha tuhandeid surnuid.
Sinimägede lahingualal oli kolm mäge, kaks neist — Lastekodumägi ja Grenaderimägi käisid järgnevatel lahingupäevadel käest kätte. Sinimägesid kaitsvad üksused koosnesid mitme riigi vabatahtlikest sakslaste ja eestlaste kõrval. Võideldi vapralt, söömata ja magamata, täiesti ülesküntud maastikul, purustatud punkrites, mürsuaukudes ja kaitsekraavides. Maa oli pahupidi pööratud mürskudest, puudest järele jäänud ainult tüved, turmtuli mürises ja pommide vingumine ning mürskude langemine pani maa värisema ja kõrvad lukku. Taevasse oli tõusnud suur tolmu- ja suitsupilv. Kaitsvate üksuste meeste arv oli kahanenud sajalt kümnetesse.
Ometi pidasid nad vaenlast kinni Sinimägede rindejoonel veel niikaua, et tuhandetel eestlastel oli võimalik maalt põgeneda. Ülo Tamre lahing lõppes 3. augusti öisel vasturünnakul, kui vaenlase kuul tabas tema kiivrit otsa ette, õnneks aga nii, et jättis paranedes ainult märgi.
Sinimägede lõppstatistika pole täpne, aga arvatakse, et vaenlase kaotused ületasid 100.000 piiri, meiepoolseid kaotusi arvatakse 10-20.000 mehele. Muu ainelise kaotuse kõrval jäi lahinguväljale 120 vaenlase purustatud tanki.
Relvavennad lõpetasid ettekanded lauluga „Eestimaa, mu isamaa“.
Seejärel pakkusid perenaised maitsva õhtusöögi pr. Umbi korraldusel. Relvavend Tarmo Rae ütles lõppsõna, tänades esinejaid, perenaisi ja õhtu korraldanud abilisi.
Sinimägede mälestusõhtu
Eestlased Kanadas | 20 Aug 2004 | skm. Egbert RungeEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
