Andres Taul, E.E.L.K. peapiiskop
Pane laekasse tunnistus, mille ma sulle annan! Tee puhtast kullast lepituskaas, kaks ja pool küünart pikk ja poolteist küünart lai! Tee kullast kaks keerubit; tee need sepisena lepituskaane kumbagi otsa! Pane üks keerub ühte otsa ja teine keerub teise otsa; pange keerubid lepituskaane kumbagi otsa! Keerubid sirutagu oma tiivad ülespoole, et nad tiibadega kataksid lepituskaant, ja nende palged olgu vastamisi; keerubite palged olgu lepituskaane poole! Aseta lepituskaas laekale peale ja pane laekasse tunnistus, mille ma sulle annan! Seal ma siis ilmutan ennast sulle ja kõnelen sinuga lepituskaanel mõlema keerubi vahel, mis on tunnistuslaeka peal, kõigest, mida ma sind käsin Iisraeli lastele öelda. (2MS 25:16-22)
Pühakirjas ei esine kordagi sõna „lipp“. Esineb küll märke ja sümboleid, mida võime nimetada lippude eelkäijaiks. Nendega mindi sõtta ja arvati, et nii tulevad kaasa jumalad ja aitavad saavutada võidu vaenlaste üle.
Iisraelil oli seaduselaegas. „Pane sinna sisse tunnistus, mis ma sulle annan,“ ütles Jumal Moosesele. Tunnistus oli Jumala käsutahvlid. Seaduselaeka kaas oli puhtast kullast ja see oli kõige olulisem osa. Kaas oli Jumala ligioleku ja lepituse paik. „Seal ma siis ilmutan ennast sulle ja kõnelen sinuga lepituskaanel mõlema keerubi vahel.“ Jumal lubas oma rahvale rääkida andeksandmise sõnumist, millele selgelt vihjab kaane nimi Lepituskaas.
Jeesus Kristus on Jumala lõplik andeksandmise SÕNA. Kirik palub Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga (2 Kr 5:20).
Kiriku lipp on Jeesuse Kristuse Rist. Raske kannatuse märk antud Jumala armust pattude andeks andmiseks. Pärast ülestõusmispüha — on Jeesuse Rist — Jumala VÕIDU KROON, võit viimase vaenlase, SURMA, üle!
Eesti Üliõpilasseltsi vilistlane Aleks Mõtus tõi sinimustvalge värvikombinatsiooni esimest korda eesti rahva ette. Ta pani värvimütsi pähe, sõitis sellega läbi Tartu ja nii algas sinimustvalge kannatuse tee. See päev oli Suur Reede 1882.
Mõtust atakeerisid saksa korporatsioonid, kiskusid tal värvimütsi peast. EÜS-i kroonika räägib: „…viisid oma korterisse ja suure naeru saatel tallasid jalge alla.“ Nii nagu eesti rahva õigused olid sakslaste poolt porri tallatud, nii ka nende alles tulevased rahvusvärvid tallati porri.
Suur Reede 1882. Suurel Reedel langesid maailma pimeduse varjud Jeesuse Kristuse üle. Jumala riigi õigused ja süütu mehe elu tallati porri Rooma riigi ülemvõimu poolt.
Pilaatus, Rooma esindaja Iisraelis, arvas, et ta sai lahti tülikast rahva ässitajast. Sakslaste üliõpilaskorporatsioonid arvasid, et said lahti neid ärritavast värvikombinatsioonist. Roomlased ei arvestanud ülestõusmispühaga. Sakslased ei osanud arvestada Vabadussõjaga, kus nende Landeswehr omakorda armetult peksa sai.
Jumala Riigi õigusi ei saa igavesti porri tallata. Üle öö muutus Kristuse Rist võidukrooniks, igavese elu pitseriks. Kolmsada aastat hiljem sai Kristuse Rist võidu Rooma impeeriumi üle, kui Konstantin Suur kuulutas ristiusu Rooma impeeriumi usuks.
Oma lipu — sinimustvalge idee ei kadunud eesti meeste ja naiste südamest. Ka nendele saabus ülestõusmispüha 4. juunil 1884. aastal, kui EÜS-i sinimustvalge lipp Otepääl pühitseti.
EÜS-i esimees Peeter Hellat ütles liigutavad sissejuhatussõnad: „Pühajärvele, Otepää pühale maale, on meid veli Sperrlingi lahkus kutsunud, maale, kus iga puu juttusid võiks jutustada, kus iga kivi veres on veerenud ja iga mullatükk pisaraid on imenud. Siin laskem meid seda ära tunda, et Eesti alandusel on ots tulnud, laskem rõõmsal meelel ja ühel jõul Eesti ülenduse tööl võidelda.“
Õnnistamistalituse toimetas Valga koguduse õpetaja Rudolf Kallas, kes rõhutas: „Tõotustel ja vannetel on alles siis jõudu, kui Jumal nad kinnitab. Siin saab see lipp toeks neile, kes temale ustavaks jäävad ja teda kõrgel hoiavad.“
Talitus lõppes lipu ja kohalolijate õnnistamisega. Sellega me loeme Eesti lipu sünnipäevaks hiliskevadist päeva, 4. juunit 1884. Aga on ju vaja ka iseseisvat riiki ja oma valitsust enne, kui saab kuulutada sinimustvalge Eesti riigilipuks ja ka see päev tuli. Küll aastakümneid hiljem, aga jälle juunikuul — seekord 27. juunil 1922, kui sinimustvalge kuulutati Eesti riigilipuks.
Sinimustvalge õnnistamisega ei tulnud automaatselt mingit võitu. Aga üks idee oli istutatud: „Laskem rõõmsal meelel ja ühel jõul Eesti ülenduse eest võidelda!“ Ja nii tehtigi! Nende värvide saatel mindi Vabadussõtta. Need värvid asetati kangelaste haudadele. Need värvid lehvisid üürikest aega vabal Toompeal. Nende värvide all võideldi II maailmasõjas. Need värvid toodi pagulusse — ja Jumalale tänu — need värvid lehvivad jälle üle Eesti Vabariigi.
Täna oleme siin, oleme asetanud sinimustvalge Jumala altarile. Kristuse Rist on kristlaste võitluste, kannatuste ja viimse vaenlase, SURMA, üle VÕIDU MÄRK.
Vabadus, tõde, õigus ja usk on kristlikud väärtused. Kui me vaimsed väärtused unustame, eriti usu Jumalasse ja Tema väesse, siis kaovad ka teised väärtused. Kui me kõrgel ei hoia Jumalat ja Tema pühadust — siis kaob meil jõud.
Eestlased on seda pühadust kaotamas, nii siin kui Eestis. Kui meiega tõesti nii juhtub, siis muutub sinimustvalge ainult paraaditsemise lipuks, muutub laua garnituuriks, siis ei oma ta enam jõudu — sest Jumal on lahkunud me juurest! Jumal, kelle nimel neid värve pühitseti.
Kristuse Rist on kiriku lipp. Ta räägib meile Jumala armastusest Kristuses. See on Jumala riigi lipp. Ja Jumalale jääb viimane sõna öelda meie elu, ja meie rahva saatuse üle!
Sinimustvalge riigilipp — 27. juuni 1922
Eesti kirikud | 09 Jul 2010 | EKEesti Elu
Eesti kirikud
TRENDING
