Sest eestlastele tähendab sinine esmaspäev hoopis muud. Mõnel võib neid aastas isegi 52 olla. Pärast pühapäivast pillerkaart lõhub pea mis hull, pohmelus ei luba suurt teha, võetakse päev vabaks. Kuulsin, et punaste ajal olid haigelehed tuntud sinise lehe nime all – kas just selle tõttu, aga seos võib küll olemas olla.
See kassiahastus on ikke kole asi küll. Kuid omad vitsad, eks ole. Katzenjammer, nigu kämbud seda olukorda nimetavad, on seisund, millest saaks pääseda kui vaid ei võtaks. Kuid võtame. Kas sünnipäevalapse terviseks. Või pruutpaari auks. Mõnele pole vabandust vajagi. Kuid piire tuleb tunda, eriti piiritusega. Karla oskaks siin kena sõnade mängu kokku seada, nigu piiritus viib piirituseni. Mis ju oma korda tähendab olukorda, kus kõik on lubatud. Või segaduseni, kuna ei tea ju, mis piire tohib või ei tohi ületada sellises olukorras. Tulemuseks ikke Katzenjammer, kas vaimne või füüsiline, ei see loe.
Prantslastel omakorda on ka tore väljend. Neil juuksed valutavad hommikul, kui õhtul sai veinikeldrit liigtihti külastatud. Karvane lugu küll, eriti kui inglismanni kuulata. Tema usub, et järgmisel päeval pärast pummelungi saab seda sinist esmaspäeva vaid koerakarvaga eemale peletada. See tähendab, tolle koera, kes sind pures. Ja siis algab mõnel uus raund. Kui kruus õlut tuju tõstab, siis ehk mõni lisaks liiga enam ei tee. Pahatihti aga küll.
On sellega kuidas on, Euroopas saadakse asjast teisiti aru. Mõnd ajab kurbus küll kaevu, aga Ameerikas tohib seda vaid kord aastas enesele lubada. Ükski tohter ei kiidaks sellist lahendust heaks. Paljud teisedki. Vanasti sai ju seda võtmise kultuuri kuidagi mütologiseerida. Mäletan hästi noid Hollywoodi filme, kus pea iga tegelane päeva lõpus enesele paar pitsi kallas, et pingeid leevendada. Ju see kandus üle tavalisele jänkile.