Laps võtab kõike vastu, kuulab ja kuuletub, ning rehkendab antud materjaliga. On kuss, kui hästi läheb, on vallatu, kui selleks luba antakse. Läheb käest ära, või on kompu teiste lahti harutada — eks iga lapsevanem tunneb ja teab, mis aaretega võib juhtuda. Tihtipeale unustavad emme, issi, taat ja memm, et olid ise kunagi uudistavad ja otsivad. Et lapsepõlvest võtame kaasa mõjutusi, millest alati ise aru ei saagi.
Omaette kunst on suurest peast aru saada, mida lapsepõlv meile andis, nii hääd kui kurakätt saadud. Omaette kunst on ka pärida nende käest, kes on saavutanud tuntuse, mis on neil alles noist loodetavasti muretuist päevist. Omaette kunst on ka huvitavalt vastata. Reet Made huvitus lapsepõlvelugudest, kajastas neid algul raadiolainetel, nüüd on kaante vahel ilmunud valik intervjuudest, mis kõlasid eetris Vikerraadio saatesarjas „Lastetuba”.
Tõsi on, mikrofoniga lõuakõditamine ei sobi igale. Raadio ei anna ka uuestilugemise võimalusi — mis öeldud, on öeldud. Reet Made on raamatu koostamisega saavutanud meeldiva lahenduse — lugejal on ikka kõrvus intervjuu formaat, samas aga trükimusta meeldivus — saab jälle mälu kinnitada, mällu pääsemist lubada.
Mälu ongi siin operatiivsõna. Mida mäletame? Seda, mis on kas hea või halb. Nietszche sõnul sõltub mälu valust. Made oskus intervjuueerijana ongi selles, et ta laseb küsitletud inimesel ise suuna valida — kas häid või mitte nii häid lapsepõlve kogemusi meenutada.
Raske on lugeda nende inimeste mälestusi, kes enam meie hulgas pole, varalahkunute meenutusi. Tarmo Pihlap tõuseb siin esile. Kuid ta elab raamatus edasi — eks see olnud Reet Made soov, põhjuseks küsitleda nii teda kui ka — näiteks Aare Laanemetsa — nooruse kohta. Vinged vennad nagu Tootsid elavad ikka, kas mälupildis või muidu, seda tunnistab nii raadiointervjuu kui raamatu lehekülg. Reet Made ei võinudki ette arvata, et Laanemetsa või Pihlapi elu, mis neile antud elada, võiks jääda üürikeseks, pisardub niisiis nende meenutusi lugedes jubagi tundlik silmanurk. Lapsepõlvest oleme ju marraskil põlvedega täiskasvanuikka jõudnud — ning kes see enam teab, kuivõrd valus või valutu see aeg oli.
Nii kaua kui elad, õpid. Reet Made haruldane raamat on õpetuseks, kuidas olulist hällist haarata, hauani kaasas kanda. Lapsepõlvest tuleme kõik — ent kuidas, millega — seda peame õppima.