Nädala portree
Pool elu Remedia viinatööstuse kommertsjuhina töötanud pisike naine, kes läinud aasta lõpust juhib Tallinna Põhja-Tallinna linnaosavalitsust, kihutab oma pisikese Nissan Micraga võidu Audide ja Toyota Celicatega. 2004.a. tuli ta koos kaardilugeja Kairi Tinaga amatööride autorallivõistlustel teisele kohale rallis ning kolmandale kohale sprindis.
Naine, kes ühena vähestest suutis Eesti viina viia Põhja-Ameerika turule.
Aastaid Remedia viinatööstust kommertsdirektorina ohjanud Sirje Potisepp on Eesti üks vingemaid amatöörkihutajaid.
Esimene auto oli Mosse
„Mis siin salata, sõit on mulle tõepoolest kogu elu meeldinud,“ tunnistab Sirje Potisepp.
Tema esimene auto oli isast maha jäänud Mosse (Moskvitsh). „Isa sai surma. Täiesti ootamatult. Hommikul viis mind kooli, aga õhtul polnud enam kedagi vastu tulemas... Mosse jäi. Ja meie emaga, õde oli juba suur ja kodust läinud. Ega midagi, kohe tegin loa ära. Elasime Sindis, autokoolis käisin Pärnus. Lõpuklass oli käsil, nii et muidu ka raske,“ räägib Sirje Potisepp.
Viimane suvi — hullumaja ratastel
Autosid on Sirje Potiseppa käest elus läbi käinud kümneid. Aga võidu sõitma sattus ta täiesti juhuslikult. „Autokaupmeestest tuttavad kutsusid. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, panen aga gaasi põhja ja kihutan. Teisisõnu, jäin nõusse,“ meenutab Sirje Potisepp kihutamise algusaegu. „Võidusõit on üks ohtlik haigus. See vana nali, et annad kuradile näpu ja nii edasi,“ naerab Sirje.
Viimane suvi oli Sirje sõnul puhta põrgu: „Kui siiani sõitsime ainult rallit, rahvarallit, siis nüüd võtsime ka sprindivõistlused kavva.“
Möödunud suvel oli tõepoolest võidukihutamine pea igal nädalavahetusel.
Pere pole rallihullud, aga taluvad ema harrastust hästi
Sirje Potiseppa pere suhtub pereema harrastusse normaalselt. „Kuigi ei saa just öelda, et nemad ka oleksid samasugused rallihullud nagu mina. Poeg ja abikaasa on käinud vaatamas, kui ma sõidan. Aga, olgem ausad, kui ise ei sõida, siis vahepeal läheb igavaks.“
Aga muretseb pere Sirje pärast küll. „Ma tean seda, kuigi lapsed ei ütle seda nüüd suurest peast enam nii kõva häälega välja.“
Autojuhid on Sirje Potiseppa peres kõik.
Auto parandamine — see on käkitegu!
Huvitav, kuidas rallinaisel maanteel kiirusega on? Et trahvid ja protokollid ja... Kodu ja kontor ja tehas ju Kuusalu kandis, pidevalt asja pealinna, hea sirge Peterburi maantee ees...
„Pean tunnistama, et mitu aastat pole ühtegi trahvi saanud. Varasematel aastatel, kui asjad piirdusid tõepoolest pisikese trahviga, olin ma politseile ilmselt ikka üks suursponsoreist. Heas mõttes. Ja kõik trahvid olen ma alati korralikult ära maksnud. Aga alates sellest ajast, kui ma hakkasin rallit sõitma, olen ma ikka väga viisakas liikleja. Pigem teeb rallisõit sind tavaliikluses ettevaatlikumaks — ma näen neid ohte, mis seal on,“ ütleb eeskujulik liikleja Sirje Potisepp.
Veelgi huvitavam — kas korralik liikleja ja üks parimaist rallisõitjaist ise ka autot parandada oskab? „Oi, jumal! Mosset parandasin nii, mis hirmus! Ma võin meestele väga vabalt õpetada, mis siis teha, kui bensiinipump ei tööta ja bensiini üles ei tule.“
Mis on hea väikses potis, võiks olla hea ka suures?
Sirje Potiseppa on vahel ka Viinanaiseks hüütud. Hüütakse ehk edaspidigi, sest kuigi ta nüüd linnavalitsemisega tegeleb, on ta alkoholifirma Remedia juhatuses endiselt.
Remedia algus on suur juhus nagu ralligi. „Mulle tundub, et ma olen tihtipeale olnud õigel ajal õiges kohas. Lõpetasin Tallinna Tehnikaülikooli toiduainetetehnoloogia eriala ajal, mil oli veel jõus suunamine. Kuusalus oli kolhoosi abiettevõte BioEstron, spetsialiseerunud mikrobioloogiale ja biokeemiale. Kuna abikaasa oli juba sinna suunatud, siis naised üldjuhul suunati takkajärgi. Aga siis tuli kolhooside lagunemise aeg. Kuna meil oli Kuusalus hästi kõva kamp koos, kõik kõrgharidusega, siis tuli midagi leida. Ja me leidsime oma munalikööri! Tekkis mõte, et kui miskit on väikses potis keedetud, võiks ju suures ka. Edasi oli asjade loomulik käik. Valge viina tootmise litsentsi meil tollal ei olnud, tootsime magusat. Kuigi Remedia oli esimene, kes hiljem peale Livikot viinatootmise litsentsi sai,“ meenutab Sirje Potisepp.
Mullu valiti Remedia Stön Vodka maailma kümne parima viina sekka.
Remedia viinad on ka Põhja-Ameerikas kanda kinnitanud
Praegu läheb Remedial Sirje Potiseppa sõnul täiesti normaalselt: „Oleme sealmaal, et vastupidiselt eelnevatele aastatele tõmbame ennast pisut kompaktsemaks. Vähendame tooteid selles suunas, mida turg nõuab.“
Ka Eestist väljaspool on Remedial õnnestunud kanda kinnitada. „Väga hästi oleme kinnitanud. Ameerikasse kõige rohkem. Et saada maailma kümne parima viina hulka... Meil on olnud varem ka paar head projekti, Reval Classic Vodka näiteks, mis liigub siiani üle ookeani paar-kolm konteinerit aastas. Aga Stön Vodka, n-ö kiviviin, sai alguse sellest, et meie vanad partnerid Põhja-Ameerikas hakkasid otsima uut oma viina. Sellist moodsat ja head, millega turule minna. Ja nii see läks,“ nendib Sirje Potisepp.
Mullune ralli esikoht läks napilt käest
Mulluse rahvaralli esikoht läks Sirje Potiseppal kahjuks käest. Ehk oli süüdi ka see, et mõni aeg enne viimast otsustavat sõitu pasundas Eesti meedia: Sirje Potiseppast saab Põhja-Tallinna linnaosavanem. Et nagu närv sees või sedaviisi. Pealegi toimus kõik nii kiiresti, justkui üleöö, tekitades peas väga segaseid mõtteid ja südames vastakaid tundeid, nendib Sirje ise.
Kindel on aga see, et Sirje Potisepp kihutamist ei jäta.
*
Remedia Stön Vodka maailma kümne parima seas
USA majandusajakiri Forbes valis Eestis tehtud Stön Vodka koos Türi Vodkaga maailma 10 parema viina hulka, kirjutas mullu augustis SL Õhtuleht. Hindamisel pöörati viina maitse ja puhtuse kõrval erilist tähelepanu pudeli välimusele.
Ameeriklaste väitel oleneb just viina puhul selle müügiedu mitte niivõrd pudeli sisust, kui just selle välimusest. Sestap kulutavad viinatootjad pudeli ja etiketi kujundamisele tohutult aega ja raha. Müügieduka viina pudel näeb reeglina välja soliidne, mitte värvikirev.
Ameerika viinatestijad üritasid ka tuvastada, kas kõrgema klassi viin on ikka parem kui tavaline. Selguski, et kallis kvaliteetviin tundub suus tunduvalt mahedam ja täiuslikuma maitsega kui tavaline poeviin.
Kõige-kõige paremat viina Forbesi eksperdid aga ei valinudki. Kümneid kvaliteetviinasid maitstes saanud neile nimelt selgeks, et erinevate markide vahel on vaid vaevuhoomatavad erinevused.
Eesti Stön Vodka ja Türi Vodka said pudeli eest 10-palli skaalal hindeks 6.
Türi Vodkat valmistab viinafirma Onistar ja müüb seda USAs Bacardi kontserni vahendusel, Stöni aga Remedia.
Sirje Potisepp — võidusõitjast naine, kes viis Eesti viina Ameerika turule (5)
Eestlased Eestis | 07 Jan 2005 | Ille Grün-OtsEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Riina - oled kuldsuu! (kuldsuuline?) (kuld suu?)
... Kirjutad hästi!
... Kirjutad hästi!
...ilusti öeldud!
Targutamisest on asi kaugel. Vastupidi, tunnistan suurima hea meelega (heameelega?), et teen oma jao keelevigu. Tahaks siiski õieti (õigesti?) rääkida ja kirjutada, nii imelik kui see ka tunduda ei võiks. Nali naljaks, kindlasti ei ole ma ainuke. Kuna artikkel pärineb Eestist, siis usaldasin keelekasutust (lehetoimetaja silmadest rääkimata) ning tekkis siiras huvi teada miks on kirjutatud risti vastupidiselt minu vanaema kunagisele õpetusele. Meelde jäi nimelt, et kirjeldussõnana on riiginimi väikse tähega (norra lõhe, kanada puit, eesti jäärapäisus).
Välismaa kontekstis on ainuüksi eesti keeles avaldatud mõttest arusaamine tõepoolest väga suur saavutus ja sellest võib ka paljudele piisata. Aga huvitav võrrelda, et inglise keelega (ingliskeelega?) me sellist suhtumist endale lubada ei saa, (see väärib enam hoolt), kuna on töö ja elu-olu keel. Sama kehtib riigikeele suhtes Eestis elades / sinna kolides. See on praktiline lähenemine. Küsimus “milline keel väärib enam hoolt” kisub tegelikult mingil määral juba emotsionaalseks või vähemalt isiklikuks.
Jama selles, et kuna enamjagu kaasmaalasi on helgepäised, uhked ja püüdlikud, siis julgen väita, et nad hea meelega eesti keelt vigaselt kirjutada ei taha. Kui ei ole oma võimetes kindlad, siis lihtsalt ei kirjuta. Varsti enam ei räägi ka. Suurest ebamugavustundest, et võivad eksida > nõiaring.
Märkusete tegemine selles vallas on kahtlemata ülimalt delikaatne asi, kus on kaalul mõlema poole suhtumine ja mille tagajärjel on inimesed eestluse lausa hüljanud. Mul on aga endiselt küsimus ja julgustan teisi ka küsima, asju arutama.
p.s. > Tundub ka, et enamik eesti keele vigu on inglisekeele jäljendused, seda ka Eestis. Niisiis, kui vaadata ingliskeele mõju kõikidele maalima keeltele kui globaliseerumise ja samastumise (amerikaniseerumise) märki, kas ainuüksi see ei tekita tahtmist olla teadlik meie keele omapärasustest ja neid mitte kaotada? See on pingutust nõudev, aga lõppkokkuvõttes magus pähkel.
Välismaa kontekstis on ainuüksi eesti keeles avaldatud mõttest arusaamine tõepoolest väga suur saavutus ja sellest võib ka paljudele piisata. Aga huvitav võrrelda, et inglise keelega (ingliskeelega?) me sellist suhtumist endale lubada ei saa, (see väärib enam hoolt), kuna on töö ja elu-olu keel. Sama kehtib riigikeele suhtes Eestis elades / sinna kolides. See on praktiline lähenemine. Küsimus “milline keel väärib enam hoolt” kisub tegelikult mingil määral juba emotsionaalseks või vähemalt isiklikuks.
Jama selles, et kuna enamjagu kaasmaalasi on helgepäised, uhked ja püüdlikud, siis julgen väita, et nad hea meelega eesti keelt vigaselt kirjutada ei taha. Kui ei ole oma võimetes kindlad, siis lihtsalt ei kirjuta. Varsti enam ei räägi ka. Suurest ebamugavustundest, et võivad eksida > nõiaring.
Märkusete tegemine selles vallas on kahtlemata ülimalt delikaatne asi, kus on kaalul mõlema poole suhtumine ja mille tagajärjel on inimesed eestluse lausa hüljanud. Mul on aga endiselt küsimus ja julgustan teisi ka küsima, asju arutama.
p.s. > Tundub ka, et enamik eesti keele vigu on inglisekeele jäljendused, seda ka Eestis. Niisiis, kui vaadata ingliskeele mõju kõikidele maalima keeltele kui globaliseerumise ja samastumise (amerikaniseerumise) märki, kas ainuüksi see ei tekita tahtmist olla teadlik meie keele omapärasustest ja neid mitte kaotada? See on pingutust nõudev, aga lõppkokkuvõttes magus pähkel.
Eestlased Eestis
TRENDING