Pärast algliturgiat ja usutunnistust kogunesid lauljad altariruumi, alustades seal Sisaski heliteose ettekannet.
Sisaski missad on leidnud laialdast tähelepanu vaimulikus loomingus, näidates, kuivõrd vähe teksti on vaja sügavalt haarava mõtte ja sisu esitamiseks. Ekslik inimene vajab halastust, mistõttu ta kisendab Jumala abi järele. See on ühtaegu nii appihüüd kui ka võimas kiiduhümn Loojale.
Helilooja Urmas Sisask (sünd. 1960) on jäänud oma muusikas koraalistiili juurde ja lähedale rahvaluulele. Tema loomingus kannab iga noot väikseimas vormis Jumala aktiivseimat ligiolekut, igal pool. Sisask hõlmab oma loomingus kosmoloogilist sidet antiikajastust pärineva inspiratsiooniga. Sisaski looming baseerub manamisel ja palvel, see pole passiivne looduse vaatlemine, vaid aktiivne sekkumine loomingu protsessi.
Õp. dr. Andres Taul pidas surnutepüha kohase jutluse. Ta meenutas, et kodumaal süüdati pärast kirikuteenistust kalmistul haudadel küünlad, mis olid mälestuseks, aga ka usu ja lootuse sümboliks. Võime igale lähedasele panna hauale mälestuspärja. Peaksime rohkem kuulama Pauluse ja Jumala sõnu, mis räägivad magama minekust. Meie lahkunud pole kadunud, vaid armastava Jumala käes. Ärge laske kustuda lootuse küünlal, sest Jumal on meie elus viimse sõna ütlejaks, kui ta kinnitab: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“
Jumalateenistusele järgnes armualauatalitus.
Kooride liikmed valmistusid lahkuma Vana-Andrese kirikusse, kus Asta Ballstadti juhatusel korrati sama Urmas Sisaski haaravat helitööd.
