Ajakirjanduse vahendusel minu kohtunikutegevuse kohta esitatud süüdistused ei ole pelgalt süüdistused minu isiku vastu – olemuslikult puudutavad need tervet põlvkonda.
Näen ohtlikke nõiajahi märke ühiskonna teadlikuks lõhestamiseks: see on inimeste jagamine endisteks, praegusteks ja uuteks. Ühiskonna stabiilsuse ja kokkuleppe seisukohast on selline tegevus hävitav. Vaid süüdistusi kuulav, avaldav ja võimendav mõttelaad puudutab valusalt tuhandeid Eesti inimesi, kes oma sünniaasta ja saatuse tõttu elasid ja töötasid okupeeritud Eestis, kuid tegid oma tööd tollases olustikus ausalt.
Meie ei ole valmis oma elatud elu ja saatust maha kriipsutama. Meie põlvkonna sünni- ja noorusaastad langesid okupatsiooniperioodi. Kestmine rahvana tähendas inimene olemist, oma laste kasvatamist, neile hariduse andmist ja tööd.
Kohtunikuna töötades ei saa kohaldada õigust valikuliselt. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on oma käesoleva aasta 21. jaanuari otsuses väljendanud, et uut õiguskeskkonda ei saa üle kanda aastate taha, kuna isik ei pea muudatusi ette nägema. Otsuses rõhutati eraldi, et uued tõlgendusmeetodid, isegi Riigikohtu hilisemad seisukohad ei ole kohaldatavad isiku kahjuks, kuivõrd isik peab järgima üksnes kehtivat õiguslikku regulatsiooni ega pea ette nägema hilisemaid muudatusi.
Pean vajalikuks kommenteerida täna taas kahes päevalehes üheaegselt ilmunud lugu 1985. aasta kohtulahendist, kus kohtalune oli tänane Eesti Kaitseväe major Leo Kunnas.
Ülemkohus arutas minu eesistumisel asja esimeses astmes ja karistas Leo Kunnast tegude eest, mille toime panemine oli tõendatud ning mille toime panemist Leo Kunnas ise kohtus kinnitas. Kohtunikuna karistasin Leo Kunnast minimaalse võimaliku karistusega, mida tollane seadus võimaldas. Kohtuotsuse tegemise ajaks oli Leo Kunnas sellest enam kui poole juba ära kandnud.
Eile Postimehe ajakirjaniku Kaarel Kaasi süüdistusi kuuldes võtsin telefoniühenduse praegu Saksamaal viibiva major Kunnasega, et küsida tema arvamust tolleaegse kohtupidamise kohta. Leo Kunnas vastas mulle, et tal ei ole kohtupidamise suhtes Ülemkohtus mingeid pretensioone. Kunnase hinnangu kohaselt tegin tema heaks antud olukorras parima, mõistes talle minimaalse võimaliku karistuse.
Pean vajalikuks korrata, et olen teinud oma tööd ausalt ja ma ei ole süümevannet rikkunud. See, et meie põlvkond elas nõukogude ajal, ei tähenda, et meil ei oleks aateid.
Ain Seppik