Jüri Toomepuu

Kunagine Tartu Ülikooli professor, eesti rahvaluule suurmees Oskar Loorits avaldas 1955. aastal paguluses raamatu „Eesti ajaloo põhiprobleemid.“ Tema raamat on suurelt osalt filosoofilist laadi loengute kogumik, kuigi ta arutas meie rahva ajalugu ka arheoloogiliste leidude ja antropoloogiliste uurimuste tulemuste alusel. Suur osa ta järeldustest koosneb ajalooliste andmete uutest tõlgendustest, sealhulgas ka kriitikast teiste ajaloolaste poolt väljaantud raamatutes esitatust.
Kuna lähimineviku sündmused on paremini dokumenteeritud, võib selle probleemide lahkamine olla palju konkreetsem. See muidugi ei tähenda, et oleks kergem sündmuste ja nende tagajärgede kohta leida ühist arvamust, veel vähem ajaloolist „tõde“. Vastupidi, mida rohkem ajaloos osalejaid veel elab ja tegutseb, seda rohkem on neid, kes näevad kurja vaeva, et sündmusi valgustada ja tõlgendada nii, et just nemad saaksid endid kas kangelastena – tähtsate, positiivsete tegijatena – ajalukku jäädvustada, või vähemalt oma süüd inimsusevastastes kuritegudes või riigi nurjumises varjata.
Sir Winston Chrchill, kes läheb ajalukku niihästi tähelepanuväärse tegijana kui ka kroonikuna, naljatas, et tema vastu saab ajalugu leebe olema, kuna ta paneb selle ise kirja. Eesti lähimineviku tegelased on kahtlema hästi teadlikud ajaloo moonutamisest ja lausvõltsimisest mis oli tavaline Eestit okupeerinud kommunistlikus impeeriumis. Võib arvata, et selle ajastu tegijad seda tava endi huvides ka jätkavad, aga mida rohkem analüüsi, arvamusi, arutelu, vaidlusi ja kasvõi poliitilisi „ärapanemisi“, seda suurem on lootus, et kunagi kujuneb välja see mida tulevikus üldiselt tunnustatakse ajaloolise tõena.
Kardan, et lähiajaloo probleemid võivad viia eestluse hävingule, nagu on osaks saanud teistele slaavi vallutajate kanna alla jäänud soome-ugri hõimudele. Sellised kartused vajavad põhjendamist ja käesoleva raamatuga üritan seda teha. Kuna mu järeldused ja prognoosid mis nendest tulenevad on üsna pessimistlikud, olen kindel, et mulle vastuvaidlejatest puudust ei tule. See annabki lootust, et ka minu arutelu meid kunagi olulistele tõdedele lähemale viib. Rohkem kui midagi muud siin maailmas, loodan, et mu prognoosid, vähemalt need kõige pessimistlikumad, ei täitu.
Fakt on aga see, et paljud rahvad on hävinud ja paljud riigid on nurjunud – nad ei suuda pakkuda oma rahva enamusele ühiskonda ja keskkonda mida peetakse õnnestunud riikides elamisväärseks.
Kaks rahvusvaheliselt tunnustatud teadlast, Massachusetts Tehnoloogia Instituudi ökonoomia professor Daron Acemoglu ja Harvardi Ülikooli poliitteaduse professor James A. Robinson, uurisid riikide nurjumise põhjuseid kasutades tosinaid riike ja ühiskondi ning tuhandeid aastaid hõlmavat andmebaasi. Nad avaldasid oma uurimistöö tagajärjed aastal 2012 välja antud raamatus “Why Nations Fail: The Origins of Power, Prosperity and Poverty” (Miks riigid nurjuvad: võimu, jõukuse ja vaesuse lähteallikad). Nad leidsid, et riigid nurjuvad peamiselt seetõttu, et selliste riikide valitsused ja muud institutsioonid on järjekindlalt koondanud võimu ja jõukust riigi võimueliidile. Nad nimetavad selliseid režiime ekstraheerivateks, väljatõmbavateks. Need imevad välja ressursse paljudelt väheste kasuks ja hoiavad kramplikult kinni oma privileegidest ja võimust. Nad kaitsevad peamiselt ainult võimueliidi omandiõigusi ja selle asemel, et luua võimalusi innovatiivseks majanduslikuks arenguks, nad pärsivad innovatsiooni mis ohustaks nende poolt loodud status quod.
Just selline olukord valitseb taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Seda on võimaldanud taasiseseisvumise tuhinas kehtestatud vilets, vigane ja ebademokraatlik põhiseadus, partokraatiat soosiv valimisseadus ja rahva varanduse lõviosa kantimine võimule tõusnutele ja okupatsiooniajast võimule jäänutele.
Eestlastele on lisaks majanduslikule heaolule tähtis ka meie põlise kodumaa säilimine rahvusriigina, riigina kus valitsevad eestlased, riigina, mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab meie õnnetu põhiseaduse preambul. Eesti Vabariigi nurjumisele rahvusriigina pani aluse Stalini venestamise poliitika – Eesti vaimse eliidi hukkamine, küüditamine ja pagulusse põgenemine ja poolesaja miljoni venelase asustamine Eestisse. Esimese Laari valitsuse valimisprogramm lubas teha Eesti rahvusriigiks, aga jätkas selle asemel Stalini venestamise poliitikat okupantide alalisteks elanikeks kehtestamisega. Rahvusriigi hävitamine on seejärel aina kiirenenud endistele okupantidele ohtralt kodakondsuse jagamisega, nende sugulastele ohtralt sisserännu võimaldamisega ja isegi vene allilmategelastele elamislubade müümisega.
Pole kahtlust, et Vene valitsejad ihuvad, nagu nad on seda teinud iidsetest aegadest, hammast meie kodumaa peale. Peame võtma täie tõsidusega Vladimir Putini kummalist arvamust, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli XX sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof ja samuti ta hooplemist, et ta võib Eesti endale osta. Pole kahtlust, et Venemaalt juhitud ettevõtted või Vene valitsejad kontrollivad juba suurt osa Eesti majandusest ja pole ka kahtlust, et nad on suutnud ära osta Eesti Vabariigi niihästi võimueliiti kui ka opositsiooni kuuluvaid poliitikuid.
Probleeme on muidugi kerge ette lugeda, eriti neid millistes iseennast süüdlasena ei näe. Probleemidele lahenduste pakkumine on keerulisem, eriti selliste, mille elluviimiseks tänaseks väljakujunenud poliitilises olukorras oleks realistlik võimalus. Üritan sellegipoolest pakkuda tõstatatud probleemidele lahendusi, samas mitte hellitades naiivset lootust, et võimulolijad huvituvad pakutud lahenduste rakendamisest. Suurem osa probleeme ongi ju meil tekkinud sellest, et võimulolijate majanduslik-poliitilised ja eesti põlisrahva huvid ei ühti.
Probleemide tõstatamine ja arutamine ei ole tänuväärne tegevus. Poliitikutele on see eriti ebameeldiv, sest nad pühendavad suure osa oma energiast endile valijate silmis positiivse ja optimistliku inimese imago loomisele. Kuna mul poliitikasse naasmise huvi ei ole, võtan selle ebatänuväärse tegevuse, ajendatud kohusetundest ja lapsepõlves vanemate poolt sisendatud kodumaa armastusest, enda kanda. Loodan ka, et isegi kõige küünilisematele poliitikutele on selge tõsiasi, et ilma probleemidele julgelt silma vaatamata pole võimalik neile tõelisi lahendusi leida.
Probleeme ja nende seoseid võib analüüsida alates triviaalsetest, tuvastades nende otsene põhjus, sellejärgi põhjuste põhjus jne., kuni jõuame olulisteni. Seda võiks nimetada alt ülesse analüüsiks. Kuna paljud pisiprobleemid, nagu näiteks naabri kuri koer, on pigem juhuslikud kui riiklikult või ühiskondlikult süsteemsed, siis poleks sellise analüüsi kasutegur väärt selle teostamise vaeva. Teine võimalus on alustada ülevalt alla, meie lähiajaloo kolmest põhiprobleemist – rahvastiku-, riigiõigusetuse- ja riigikaitsetuse probleemidest ja tuvastada kuidas need otseselt põhjustavaid teisi, rahvale kõige koormavamaid ja vastumeelsemaid probleeme, eriti neid mis ohustavad eesti rahva ja kultuuri säilimist. Võib ju ka küsida miks mitte leida kõige kolme ühine põhjustaja, causa causans. Sellel lihtsal põhjusel, et see viiks meid filosoofia, evolutsioonilise psühholoogia ja muude selliste esoteeriliste teaduste valdkonda, mis meie probleemide praktilisele ja aegsale lahendamisele vaevalt kaasa aitavad. Kõigele vaatamata on minus ikka veel säilinud lootusesäde, et eestluse hävingut ähvardavad probleemid lahendatakse.

Märkmed: