Kuni 80-ndate aastateni domineeris Rootsis tööjõu sisseränne ja see sõltus omakorda majandusest, konjuktuurist. Alates 1980-ndatest on tööjõu sisseränne olnud väiksem osa sisserändest. Peamised sisserändajad on sellest ajast peale olnud põgenikud.
Seoses Euroopa Liidu laienemisega 2004 aastal ja Tööjõu reformiga 2009 aastal, viimane avas suhteliselt vabad võimalused tööjôu sisserändeks, on ka tööjõu sisseränne suurenenud vôrreldes varasemaga.
Tööjõu sisserände moodustavad enamasti tulijad teistest Euroopa Liidu maadest väljaspoolt Põhjalat. Põhjala maad on siin traditsiooniliselt Rootsiga põhjast, läänest ja lõunast piirduvad maad ja Island. Nende maade vahel on ammune kokkulepe vabaks liikumiseks.
90.-ndate aastate algusest on suur osa sisserändest toimunud ka sugulussuhete kaudu v.a. 2006 ja 2009 mil Rootsi võttis vastu väga palju põgenikke.
2006 soovis Rootsis varjupaika 22000 põgenikku. 2007 aastaks ennustati tol ajal 44000.
See oli esimene väga suur põgenikevoog pärast teist maailmasõda.
Põgenikud paigutusid väga ebaühtlaselt üle maa, mis omakorda tekitas probleeme nendes valdades, kuhu saabus kõige rohkem põgenikke. Sellest tekkinud pinged vôtsid päris palju meediaruumi.
Rohkem pôgenikke.
Põgenike sisseränne suurenes 2012 ülikõrgeks Süüria konflikti tõttu. Järgnevad aastad on see aina kasvanud.
Omaette teema on üksi saabuvad lapspõgenikud, keda 2011 saabus Rootsi 2657, enamasti Afganistanist ja Somaaliast. Nendest 16% olid tüdrukud. Edasi 2012 aastal kokku 3578 last, 2013 - 3852 last ja 2014 - 7049 last.
Sisseränne ja integratsioon on Rootsis saanud oluliseks päevaküsimuseks, mille üle arutlused toimuvad kôikidel tasanditel.
Ilmselt on Riigipäeva uue erakonna, Rootsidemokraatide edu ja rahva järjest suurenev toetus neile môjutanud ka teisi erakondi sellel teemal varasemast enam arutlema.
Varjupaigataotlejad 2014
Kokku anti Rootsi Migratsiooniametile 2014 aastal sisse ligikaudu 81000 sooviavaldust varjupaiga taotlemiseks. See on cirka 27000 inimest rohkem kui 2013 aastal. Ligikaudu 35000 avaldust rahuldati ja need isikud said Rootsi elamisloa. Nende 35000 rahuldatud varjupaiga taotleja hulgas oli ka neid kes olid oma esimesele varjupaiga taotlusele eitava vastuse saanud ja kes seejärel olid selle otsuse edasi kaevanud Migratsioonikohtusse ja said elamisloa kohtuprotsessi tulemusena.
Igale varjupaiga taotlejale, kes soovib eitavat otsust edasi kaevata on Rootsis eraldatud juriiidilise haridusega inimene, kes teda selles aitab. Juristide ja advokaadibüroode töö ja tegevuse maksab kinni riik.
Eelpoololeva arvu sisse 2014 aasta kohta ei ole arvatud kvoodipôgenikke, kes tulevad Rootsi läbi ÜRO pôgenikeorganisatsiooni UNHCR. Neid tuli 2014 aastal 1971. Kvoodipôgenikud saavad elamisloa enne kui nad Rootsi saabuvad erinevalt nendest, kes Rootsi saabudes varjupaika taotlevad.
1984-2014 on kôige rohkem pôgenikke tulnud Rootsi kunagisest Jugoslaaviast - ligikaudu 200000, Iraagist natuke alla saja tuhande, Süüriast üle 60 tuhande, Somaaliast üle 50 tuhande, Iraanist 50 tuhat, Eritreast ja Afganistanist môlemast natuke alla 30 tuhande. Ülejäänud maadest vähem.
2014 tuli kôige rohkem varjupaiga soovijaid Süüriast (üle 30 000), Eritreast rohkem kui 10 tuhat, Somaaliast viie tuhande ringis, palju oli kodakondsuseta soovijaid - 8 tuhande ringis. Ülejäänud maadest oli soovijaid alla viie tuhande.
Varjupaiga taotlemise pôhjused vôivad olla erinevad. Inimesed pôgenevad rassilistel pôhjustel, tagakiusamise vôi ohu tôttu usulistel pôhjustel, sôja eest vôi ka seksuaalse suunitluse tôttu. Üldjuhul saavad ka sugulased varjupaigataotluse rahuldatud, eesmärk on, et pered saavad kokku.
Lôpliku negatiivse vastuse korral peab varjupaigataotleja maalt lahkuma ja enamasti toimub see riigi kulul. Kui vabatahtlikult ei soovita lahkuda rakendatakse sundväljasaatmist. Selleks puhuks on eraldi meeskond ametnikest ja pilootidest ning saatjatest kes isiku tagasi toimetab. Enamasti on need väga kulukad ja keerulised lennureisid, vägivalda vôib kirjelduste pôhjal, mida Rootsi infokanalid edastavad ette tulla.
Hetkel vôtab varjupaiga taotlemine palju aega. Järjekorrad on pikad ja sageli peavad varjupaiga taotlejad ootama kuid enne kui nad pärast taotluse esitamist Migratsiooniametisse esimesele kohtumisele kutsutakse.
Elamine sel perioodil on vôimaldatud pôgenikele ette nähtud majutusasutustes, mis üldjuhul on suurtest linnadest eemal.
Praegu on paljud varjupaigataotlejad on koondunud suurlinnadesse kus nad ei kasuta riigi poolset eluaseme garantiid.
Möödunud aastal olid pôgenike majutusega tegelevad firmad kôrgeima kasumimarginaaliga ettevôtmised Rootsis.
Alates juulist 2015 on pôgenikel ôigus rootsi keele ôppele, varem see vôimalus puudus. Juuli alguses eraldas riik selleks 30 miljonit sek-i 2015 aasta teiseks poolaastaks.
Pôgenikele vôimaldatakse soovi korral ka tervisekontroll, mis koosneb erinevatest proovidest nagu HIV, TBC, MRB, hepatiit A,B,C jne samuti informatsioonist meditsiinisüsteemi kohta. Esmane arstiabi on varjupaiga taotlejatele tasuta.
Rahaline toetus pôgenikele on 24 sek-i päevas üksikule täiskasvanule, kes elab Migratsiooniameti majutuses ja saab sealtpoolt toidu. Paaridele on see summa vastavalt 19 sek-i inimesele. Lapsed saavad kuni 18 eluaastani 12 sek-i päevas.
Varjupaigataotlejad, kes ei ela Migratsiooniameti majutuses saavad 71 sek-i päevas kui nad elavad üksi, paarisuhtes elavatele isikutele on see vastavalt 61 sek-i isikule. Lapsed saavad kuni kolmanda eluaastani 37 sek-i päevas, neljandast kümnenda eluaastani 43 sek-i päevas ja seejärel kuni 18-nda eluaastani 50 sek-i päevas.
Sellest rahast peaks piisama ka riietele, jalanôudele, ravimitele, hügieeni tarvis ja muule vajalikule.
Lee Perner