Suurejoonelise ja meeldejääva tseremooniaga lõppesid pühapäeva õhtul Salt Lake Citys skandaaliderohkelt kulgenud 19. taliolümpiamängud. Alustame meie jaoks meeldivast - Andrus Veerpalu tuli laupäeval olümpia ühel kõige raskemal ja kaalukamal alal, 50 km klassikamaratonis pronksmedalile. Jälgides tema ponnistusi ja eneseületamist rängal distantsil pahandasime telemeeste üle, kes iga natukese aja tagant ülekande katkestasid ega võimaldanud meil seda ajaloolist sõitu tõusujoones jälgida. Tore, et nägime siiski finishieelseid kilomeetreid! Andrus Veerpalu pronksmedal värvus aga üleöö hõbedaseks, kui selgus, et võitja, Hispaaniat esindava Johann Mühleggi test näitas uue dopingu, punaste vereliblede tootmist stimuleeriva darbepoetiini kasutamist. Mühlegg pidi loovutama oma kuldmedali, tema võistlustulemus tühistati. Kohakõrgenduse sai ka pühapäeval 30 km klassikasõidus kaasa teinud eestlanna Kristina Shmigun, kes algselt tuli üheksandaks, kuna positiivse dopinguproovi andsid samuti ülivõimsalt sõitnud ja kulla võitnud venelanna Larissa Lazutina ning tema rahvuskaaslane Olga Danilova (8. koht). See viis Kristina Shmiguni 9. kohalt 7.-le ja tema õe Katrini 15.-lt 13. kohale. Kui siia lisame veel Jaak Mae varasema pronksi ja Andrus Veerpalu hinnalise kulla meeste 15 km klassikasõidus, on üldtulemus fantastiline ja enneolematu. Eesti suusameeste kuld-, hõbe- ja pronksmedalid pole üksnes sportlikud autasud, need on Eesti enda medalid, meie iseseisva riigi saavutus, kingitus vabariigi 84. sünnipäevaks. See on suures osas koondise suusatreeneri Mati Alaveri teene. Samas ei tohi unustada ka meie asukohamaa, Kanada hokimängijate suursaavutusi: naised võitsid kulla tulemusega 2:1 tasavägises võistluses ameeriklannade vastu; mehed said suhteliselt kergesti jagu USA meeskonnast tulemusega 5:2. Oi, milline rõõmujoovastus ja juubeldamine täitis Kanada linnu! Hokimehed võitsid ju esimese kulla 50 aasta järel! Rõõmutuhinas võime küllap silma kinni pigistada ülejäänud Eesti sportlaste ebaõnnestumiste ees Salt Lake City’s ning optimistlikult loota, et nende paremad päevad on veel ees. •••• Tervikuna meenutas aga lõppenud olümpia Külma sõja aega, kui idablokk pidas olümpiat Moskvas (ja ka Tallinnas) 1980. aastal ja seejärel läänemaailm enda oma 1984.a. Los Angeleses. Esimene skandaal lahvatas, kui iluuisutamise paarissõidus protestisid kohtunike otsuse teiseks jäänud kanadalased Jamie Sale ja David Pelletier, kelle hinnangul sai Vene paar Jelena Berezhnaja ja Anton Sihharulidze kullale tulla vaid kohtunike eelkokkuleppega. Kanadalaste protest rahuldati; ehitati kirik keset küla, nii et ka Sale – Pelletier said kulla. Sellele järgnes mitmeid teisigi kaebusi. Eriti rahulolematu oli Venemaa, kes lubas koguni olümpialt lahkuda. Sekkusid nii president Vladimir Putin kui riigiduuma. Kogu olukord omandas poliitilise maigu. Süüdistused esitati üsnagi agressiivses vormis ja aeg-ajalt lipsas nendesse sisse anakronism „meie, nõukogude”, mida küll kohe parandati. Paljud kommentaatorid märkisid pettunult, et iidsed olümpiaideaalid on põrmustatud ning võrdlesid kõnealuseid skandaale juba unustusehõlma vajunud Monica Lewinski ja Bill Clintoni kunagise saagaga. Inimlik draama arenes Salt Lake City’s kogu spordimaailma silme all oma mitmepalgelisuses ja meenutas kohati seebiooperit, aga võibolla hoopis elu ennast. Seda arutati kohvikutes, kontorites ja kodudes. Aga eks selline olegi elu — rõõmuhetked vahelduvad tihtipeale pettumuste, kibeduse ja tagasilöökidega. Mäletame hästi, kuidas kohtunikud lubasid avatseremoonial pühalikult kinni pidada olümpiahartast, just niisamuti, nagu abiellujad vannuvad teineteisele pühalikult truudust pulmaliste juuresolekul. Abielulahutuste ülikõrge protsent veenab meid vastupidises. Rääkides korruptsioonist meenub Enroni skandaal, mis hävitas nii paljude inimeste materiaalse kindlustatuse tulevikus jne.. Kas Salt Lake Citys toimunu kustutas jäädavalt olümpiatule? Kindlasti mitte! Sest elu läheb edasi. Valmistumine 20. taliolümpiaks on alanud. Selle märgiks lehvitas hoogsalt olümpialippu järgmiseid talimänge võõrustava Torino linnapea. ROK’is aastaid valitsenud ebakompetentsus, korruptsioon, ükskõiksus ja arrogantsus on jätnud oma häbiväärse jälje ja pannud paljusid spordisõpru küüniliselt kahtlema olümpiaideaalide teostatavuses. Ent ajal on õnneks suurepärane omadus haavu parandada ja tänuväärne võime halba kustutada. Loodetavasti tuleb ta oma ülesandega toime seegi kord.

Märkmed: