Eestlased on laulus väljendanud nii oma rahvuslikku kui kultuurilist kuuluvust. Aastate jooksul on rahvas omaks võtnud põhivara üldtuntud lauludest ning üllatavalt on need suures osas samad nii välis- kui kodueestlastel. Ühistel kokkusaamistel lauldud laulud on tuttavad kõigile.

Kuid lisaks rahvuslike laulude raudvarale on aastate jooksul skautluses omandatud veel oma eri-lauluvara. Rootsis toimunud esimeses eesti skautide suurlaagris 1949. aastal Ömmernis loodi suurlaagri laul, mille refrääni esimesed read on:

Suurlaagris me liitunud rõngaks, mis raudne kui vägilasvöö...

See laul sai Rootsis tegutsenud eesti skautide ja gaidide suurlaagrite ühislauluks, mida on lauldud nüüd juba üle 50 aasta. Kuid mitte üksnes Rootsis, vaid ka Kanadas, USAs, Austraalias ja Saksamaal lauldi ja lauldakse seda laulu.

Tavakohaselt on skautlikele laagritele loodud oma laagrilaul, mille sõnades kajastuvad laagrisündmused ja -seiklused. Enamasti on nende laulude viisiks valitud mõni üldtuntud meloodia, sest lihtsam on luua laulu sõnu kui viisi.

Iga Kanadas toimunud suurlaagri jaoks on loodud oma laul — uue viisi ja sõnadega, misjärel on seda hakatud tegema ka maailmalaagrites. Nende kahe laagritüübi erinevus on selles, et suurlaager on sisuliselt ühes riigis tegutseva maleva oma, kuna maailmalaager on ühine väljaspool Eestit eri maades tegutsevate skautide ja gaidide malevate ühine laager. Sealt ka nimi — maailmalaager.

Laagrilauludes elavad edasi ja elustuvad endised laagrid, kuid enamjaolt on need muutunud skautlikeks lauludeks. Mitte iga laagri laul ei ole jäänud helisema aastakümneteks, kuid paljud siiski on ja nii „elavad“ laagrid aastakümneid edasi laagrilauludes.

Samuti on loodud laule meie püsilaagritele. Nendest on ehk tuntumad „Lakewoodi liiv“ ja „Kotkajärve Kai“. Kuid skautlikke laule on ka loodud lihtsalt laulurõõmuks. Kõikidel nendel lauludel on kaks ühist omadust: esiteks on nad „puhtad nii sõnas kui mõttes“ (skaudi seadus) ning teiseks toonitavad nad meie kuuluvust eestlaste ühiskonda. Skautlikke laule on talletatud mitmekümnes laulikus ning praegu on Kanadas koostamisel laulik, milline hõlmab lisaks skautlikele lauludele ka üldtuntud laule — uues laulikus on kõik laulud ka noodistatud.

Meenub aastakümnete tagune sõit Torontost Kotkajärvele veoauto kastis — kolm tundi sai logistatud sinna ja teine kolm tagasi. Otsustasime, et sõidu ajal laulame peast ega korda ühtki laulu. See sai teoks. Kuid tänapäeval pole lauludel kahjuks enam endist osatähtsust ei meie ühiskonnas, noorte ega ka juhtide seas. Huvi vähenemisega laulmise vastu on hääbumas ka lauluoskus. Kuid skautlus püüab alal hoida ning elustada eestlaste laule, olgu see siis lõkke ääres või kokkutulekutel. Sest eestlaste jaoks on laulul olnud alati vabastav toime.

Märkmed: