Kui ma otsisin raamatukogust teavet „Relva SS-i“ kohta, sattusin ka raamatule „Hitler Jugend“. Mäletan neid noori Saksamaa väikelinnast Rehna’st, kus käisin koolis. Seal toimus „Hitleri noorte“ paraad — usun, et see oli seoses Hitleri sünnipäeva pidustustega. Paraad on meelde jäänud jõulisena, meenuvad ka „Hitleri noorte“ mustad vormid ja suured, valgete leekidega rivitrummid. Kuigi mulle oli varem teatatud, et mina kui mittesakslane ei saa kuuluda nende ridadesse, ei mäleta, et selleks oli üldse soovi, kui jälgisin paraadi. Need mälestused meenusid, kui uurisin raamatutest SS-i ajalugu. Osa sellest ajaloost moodustasid ka „Hitleri noored“.

Võrreldes pioneere ja „Hitleri noori“ võime öelda, et mõlemad olid riigis ainsad lubatud ja tunnustatud noorteorganisatsioonid. Mõlemad allusid ka riiklikule poliitilisele võimule. Mõlemate tõotustes oli truudusevanne poliitilisele parteile. See hõlmas ka poliitilist valvsust nii oma sõprade, kooliõpetajate kui vanemate suhtes, keda jälgiti ja kelle eksimustest tuli teavitada parteid. Mõlemas riigis oli valikuliselt osa raamatuid keelatud ning nende raamatute hävitamisel osalesid organiseeritud noored.

Natsi-Saksamaal olid „Hitleri noored“ partei liikmete kasvatuslavaks. Väärtused ja nende hinnangud iga noore kohta anti partei poolt. Usk ei olnud väärtustatud, kuna partei arusaama kohaselt olevat usul põhiülesannetest kõrvaleviiv omapära.

„Hitleri noorte“ üheks tugevaks eluavalduseks oli kehaline arendus/kasvatus. Treeningud ja võistlused olid tihti seostatud sõjaliste mängudega — näiteks laskeharjutused ja relvaoskuste omandamine. Arendati maastikumänge, kaardi ja kompassi kasutust, luuramist jne. Teatud mõttes oli „Hitleri noorte“ tegevuses selgelt märgatav noorte ettevalmistus sõjaväeliseks teenistuseks.

Tollal oli Saksamaal natsiparteil suur võim, ning isiku edu olenes tema poliitilistest tõekspidamistest. Seetõttu pidid paljud kas suvaliselt või teatud sunni alusel juhinduma partei nõudmistest. „Hitleri noori“ eristas pioneeridest tugev Preisi distsipliini järgiv kasvatus ja tunnetus.

Kui võrdleme pioneere ja „Hitleri noori“ skautidega, siis kaheks silmapaistvaks erinevuseks on usk ja iseseisvus. Skautlus on iseseisev organisatsioon ega allu ühelegi teisele organisatsioonile, olgu see siis riigivalitsus, poliitiline partei või usuline kogudus. Ka rakendab ja edendab skautlus oma tegevuses usulisi väärtusi, samas aga kinnitades, et skautlus ei ole usuline liikumine. Need on kaks diametraalset erinevust nende kolme noorteorganisatsiooni vahel.

Võiks küsida: ja mis tähtsus sellel siis on? Lubage, et vaatleme skautluse sisulist omapära järgmises kirjutises. Tahaks loota, et suudan eristada skautlikku kasvatust ja omapärasid, ning mida need annavad noorele ja mida võetakse kaasa täiskasvanu ellu. Kuigi nii pioneeride, „Hitleri noorte“ kui skautide tegevus on mõnes osas sarnane, on siiski suured erinevused selle rakenduslikus ja kasvatuslikus osas.

Märkmed: