http://rahvuslane.blogspot.ca/...
Stalin oli esimene valgusfestivalide korraldaja Eestis. Ta tegi seda 1944. aasta 9. märtsi õhtul ja öösel kell 1.00 uuesti. (Selle pommitamise mälestusmärk võiks vabalt olla praeguse Vene kultuurikeskuse kõrval olevas pargis.) Oli väga ilus ja valge, võis lugeda ajalehte nagu päevavalgel. Eesti rahvale jäi igaveseks meelde.
Nooremad inimesed, kes seda ei näinud, tahavad ka midagi sellist näha ja seepärast on viimastel aastatel hakatud korraldama uusi valgusfestivale. Ressursside piiratuse tõttu ei anna neid Jossifi tehtuga võrrelda. Kui ärapeetud jõulukuuskedele laudu ja naelu lisada, saab elustada hävituspataljonide mälestus ja tulevasi püromaane välja õpetada.
Õpetusest innustust saanud noorhävituspataljonlased põletavad Tallinnas edukalt vanu puitmaju. Isegi kivist kõrget Urla maja on 20 aasta jooksul kahel korral põlema pandud. Nüüd püüti juba Pelgulinna kirikule tuli külge panna. Püromaania on levinud ka maapiirkondades.
Keegi aga ei taha mõtelda nendele kümnetele tuhandetele eesti soost vanuritele, kes peavad ahjuküttega puumajades ahju märgade haavapuudega kütma. Nendele Nõukogude Liidu ajal keskküttega maju ei ehitatud. Need korterid said tulnukad.
Kuigi isegi „Linnaleht” on aastaid tagasi kirjutanud, et ärapeetud jõulukuused võiks aiakääridega parajaks lõigata, piimapakkidesse ja kotikestesse panna ning viia vanuritele tulehakatuseks. Umbes nii, nagu punakirjanik Arkadi Gaidari väljamõeldud timurlased käisid vanainimestele puid lõhkumas.
Sm. Stalini seisukohalt on muidugi õige, et Eesti vanuritele tulehakatist ei anta. Küllap on nad olnud Saksa sõjaväes või käinud Siberis ümber mõtlemas. Niisugustele ei saa isegi toetust anda kuivade puude ostmiseks, sest neil on pankades tallel suured summad matuseraha. Niisugustele ei ole vaja tuld ahju, vaid öösel trepikotta lõket. Šašlõkk valmis ja plats puhtaks – ei mingit virelemist. Ja rikkur võib uue, kõrge kivimaja asemele ehitada.
MANIVALD TAMM
