Prognoosid varieeruvad. „Kits kärneriks,“ ütlevad mõned. Teised küsivad: „Kas sõber või vaenlane?“ Kaalul on nafta- ja maagaasihindade küsimus — ja Putin on teatanud, et ta kavatseb teha Peterburi konverentsist „energeetika-konverentsi“. Kas tähendab see, et tulevikus peame me bensiini ja kütteõli eest maksma, mida heaks arvab ühe teise-kolmanda järgu majandusriigi autokraatne president nagu Putin? (Venemaa majandusriigina on umbes võrdne Hollandiga — st kääbus võrreldes G-8 ülejäänud liikmetega, kelleks on USA, Suurbritannia, Kanada, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapan. Paraku pakuvad vene tohutud gaasi- ja naftamaardlad Putinile võimaluse kasutada neid ressursse väljapressimise vahendina, nagu äsjased kogemused Ukrainas näitasid.)
Kõik ülejäänud G-8 riigid peale tänavuse eesistuja — Venemaa — on demokraatiad laitmatus korras rahva poolt heaks kiidetud valitsustega. Juulikonverents tsaaripaleedes Neeva kaldal seab nende riikide valitsusjuhid piinliku küsimuse ette: milleks on meil vaja ühe üha ilmsema diktatuur-riigi üha küsitavamaks muutuvat õnnistust vabaturumajanduse põhimõttele? Täpsemalt – sellele majandusvabadusele ja demokraatlikule korrale, milleks G-8 on loodud?
Praegu käib spekulatsioon selle ümber, mida loodavad osalejad ise eelolevast G-8 kokkutulekust, kus demokraatlik tööstusmaailm eelnenud kokkutulekute eeskujul ootab mingi ühise seisukoha formuleerimist maailma majanduse edaspidiseks suunamiseks. Kuhu mõtleb president Putin maailma majandust tüürida? Tema agenda on niisama hägune, kui oli N Liidu olemus omal ajal Briti peaministrile Winston Churchillile, kes ütles: „Salapärasse mähitud mõistatus ühe müsteeriumi südamikus.“
Mida loodab Lääs, st G-8 ülejäänud riigid? Washington Post'is ilmus äsja artikkel, mille autoreiks on Hispaania endine välisminister Ana Palacio ja Oxfordi analüütik Daniel Twining. Venemaa, ütlevad Euroopa eksperdid, on pärast külma sõja lõppu üles ehitanud mingi „vari-impeeriumi“ oma naaberriikide territooriumidele. See hõlmab praegu Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat Gruusias ja Transdniestriat Moldovas ning selle eesmärgiks on põlistada Vene majanduslikku ja poliitilist mõju, st praktiliselt hoida neid valmis setsessiooniks ja taasühinemiseks Venemaaga. Venemaa peahuviks on niisiis säilitada nende status quo ja mitte lasta neil ühineda Läänega. Autorid nimetavad neid seetõttu „kinnikülmunud konfliktideks“, jätkates: „Võti nende kinnikülmunud konfliktide lahendamiseks on Venemaa kätes, kuid ega ka Lääne demokraatiad pole võimetud sundima Venemaad muutma oma käitumist Euroopa tagahoovis. President Putin peab aru saama, et tema maal ei ole võimalik nautida partnerlust Läänega — kaasa arvatud liikmesus Lääne demokraatiate klubis G-8 ning õigus korraldada selle konverentse — niikaua, kui ta poliitika Venemaa naaberriikides ja ka omaenda maal näeb vähem välja kui moodne Euroopa riigimehelikkus ja rohkem kui tsaarivõim.“ (WP, 11. märts.)
Ja lõpuks – mida on Ühendriikidel loota Peterburi „sümpoosionist“? Mitte palju.
Sama lehe vene küsimuste ekspert Anne Applebaum leiab, et sedamööda, kuidas teised riigid (eriti Jaapan ja võibolla ka Saksamaa) on hakanud G-8-s nägema uut ja paremat aseainet ÜRO foorumitele, on Ameerika Ühendriikide huvi G-8 vastu aina vähenenud. Selle renomee on langenud eriti sestsaadik, kui klubisse võeti vastu Vene ekspresident Boriss Jeltsin. See oli põhiliselt Ameerika viga (usk Jeltsini sinisilmsusesse) ja nüüd tuleb Ameerikal kuidagi välja vingerdada lähenevast „realiteedi testist“ eelolevas juulis. Applebaumi lahendus on lihtne ja loogiline. Ta artikkel ilmus pealkirja all „Härra Bush, jätke Peterburgi minemata“.
Ei olekski ehk suuremat viga selles, kui USA tsiteeriks Putini korraldatud kokkutuleku kohta Groucho Marxi: „Mul ei tule mõttessegi astuda klubisse, mis nõustub mind vastu võtma.“