„Sa ära siiski kutsumast mind väsi, sest öö on pikk kui puudub sõbra käsi. Sa ära iial kutsumast mind väsi, sest sõbra hääl on nagu toetav käsi.“ Nii kõlab ansambel Ruja ja nende laulja Urmas Alenderi laulu „Sõbra käsi“ refrään. Laul sündis aastal 1985 ja selle laulja hukkus parvlaeval Estonia. „Sõpra tunned hädas“ on paikapidav tõde, mida oleme kõik kogenud. Sõbrad on eriti hinnas raskematel aegadel nagu nüüd viimati ja edaspidigi, kui rabeleme tasapisi välja eriolukorrast.
Need nimetissõrmede otsa kinnitatud andurid (mis mõõdavad ja talletavad infot,
sensors) ei ole hapnikumõõtjad, mis on väga olulised Covidi-haigete jälgimisel, kuna näitavad hapnikutaset veres. Fotol on hoopis kamp väga terveid viienda klassi tüdrukuid kooli spordipäeval Tallinna Mustamäe Männi pargi läheduses paar nädalat tagasi. Harrastati orienteerumist, mille puhul kompass ja kaart ei ole kuhugi kadunud, kuid juurde on tulnud võistleja isiklik elektrooniline kontrollkaart ehk SI-kaart, mida näpuotsas kantakse. SI on SPORTidenti nimeline märkesüsteem, millel on kaks komponenti: esimene on endaga kaasaskantav SI-kaart, (ka SI-PULK või SI-SÕRM), mille sees on kiip (
chip). See kinnitatakse kummipaelaga näpu külge ja tihti ka lisapaelaga ümber käerandme. Märkesüsteemi teine osa on kontrollpunktis olev kontrolljaam ehk SI-jaam. Vanasti oli igas kontrollpunktis oranž-valge orienteerumistähis, kolmnurkne riidest ja avatud põhjaga püstprisma – need on endiselt kasutusel – ning erineva „hammasmustriga“ klamber, millega märgistada oma kaart või paber. Nüüd on klambrite asemel SI-pulk, mis pistetakse kontrollpunktis SI-jaamas olevasse auku ning jaama tunnusnumber ja läbimise aeg salvestatakse automaatselt. Sarnaselt on juba pikemat aega jooksuvõistluste puhul kasutusel kiibistatud elektroonilist märku andvad võistlusnumbrid. Foto: 5. klassi Elina E.
Selle kohta võiks öelda sõbrakäe mõõtu andev sõber „Käsi“, kuigi võiks pidada ka skulptuuriks või kunstiinstallatsiooniks. Kilekinnas on teine abivahend, mis koos maskiga on viimase aasta jooksul palju isiklikumaks turvatunnet sisestavaks semuks saanud. Huvitav on, kuidas erinevates paikades kaitsevahenditesse erinevalt suhtutakse. Kanadas oli mul autos kaasas kilekinnas, mille alati kätte tõmbasin, kui autot tankisin (ehk võtsin kütust, bensiini) pumba püstolit käes hoides. Eestis läks see meelest ära ja pole kordagi teinud ega näinud-kuulnud, et keegi teine nõnda toimetaks. Õnneks olen terve ühe süsti saanu.
Fotol oleva sinise sõbrakäe lugu on järgmine: see on jääst pungil ning anti kaasa kell 1.30 öösel Tallinna ainsast 24-tunnisest hambaarsti-kabinetist, kuhu me abikaasaga läksime pärast külaskäiku Mustamäe haigla EMO (erakorralise meditsiini osakonna,
emergency) traumapunkti. Mees kukkus rattaga nii, et vajas õmblusi ninale ja huulde ning esihammas tuli õigesse asendisse panna ja lahastada. (Traadist või fiiberkiust lahas kinnitatakse täidisega hammaste külge.) Oli 1. juuni, lastekaitsepäeva õhtu. Lapsi tol päeval kaitsti, isa sai aga põntsu osaliseks. Antud külm, kõva käsi oli järgneva ööpäeva jooksul kannatanule kaisukaru eest. Vahe oli vaid selles, et lohutaja käis jõudehetkedel sügavkülmas: 15 minti huulel, 20 minti sügavkülmas. Jäätunud sõrmi andis hästi huule alla igemele paigutada. Antud hädas osutusid asendamatuteks sõpradeks rattakiiver ja hambaarst, kuna hambatraumade puhul on ülioluline saada viivitamatult abi, et hammas ning tema juurel oleva koe rakud jääksid ellu.
Rõõmsat ja ohutut sportimist lugejaile!
Foto ja tekst: Riina Kindlam