Aastakümneid jälitasid Lääne luureteenistused Markus Wolfi, keda kutsuti ilma näota meheks. Keegi ei olnud suuteline välja selgitama tema õiget isikut. Alles 1979. a. õnnestus väljaandel „Der Spiegel“ avaldada esikaanel tema foto. Külma sõja ajal allus Wolfile, kes 29-aastaselt oli asunud luureülema kohale, umbes 20.000 agenti ja informaatorit. Saksa DV Luurepeavalitsuse juhataja ja Julgeolekuministeeriumi (Stasi) aseminister viis aastate jooksul läbi mitmeid edukaid spionaazhioperatsioone, tema kuulsaim agent oli Günter Guillaume, kellel õnnestus tungida Saksamaa Liitvabariigi võimukeskusesse, liidukantsleri isiklikuks nõuandjaks. Tekkinud skandaali tulemusena oli Willy Brandt (SPD) sunnitud 1974. a. tagasi astuma.
Markus Wolf (1923) on juudi päritolu arsti ja näitekirjaniku poeg, kes koos perega põgenes Shvaabimaalt Hochingenist natside võimuletulekul Shveitsi kaudu 1934. a. Venemaale. Emigrantide lapsena kasvas ta üles Moskvas, sai NL kodakonduse ning ustava stalinistliku rezhiimi pooldajana ka võimaluse alustada enne sõja algust kõrgkooliõpinguid kuulsas Moskva Lennukiehituse Instituudis.
Wolfi klassivend, samuti saksa kommunisti poeg, Wolfgang Leonhard, kes 1949 põgenes Ida Saksamaalt Läände, meenutab „Mishat“ poliitilises evergreenis „Die Revolution entlässt ihre Kinder“ (Revolutsioon vallandab oma lapsed). Kuigi nende teed läksid aastateks lahku, kohtusid nad uuesti Komiterni kõrgkoolis Kushnarenkovos. Tuntud politoloog ja NL-tundja jõuab tulemuseni, et Markus Wolf oli juba oma varases nooruses külmavereline oportunist ja puhtakujuline aparatshik (kommunistlik bürokraat — toim.).
Peale II maailmasõja lõppu saadeti Wolf 1945. a. koos nn. Walter Ulbrichti rühmaga, kuhu kuulus ka Leonhard, tagasi jagatud Saksamaale kommuniste värbama ning koolitama. Kuid tegelikult oli Wolfile KGB poolt antud ülesandeks luurevõrgu loomine, millest kasvas välja organisatsioon, mida ta ise alates 1952. aastast, olles paar aastat enne seda töötanud diplomaadina Moskvas, üle 30 aasta juhtis. Stasi-kindral omas suurt intelligentsi ja manipuleerimisvõimet, neid omadusi kasutas ta edukalt vaenlase juures ära — näiteks pani ta paika nn. Romeo-agendid, mehed, kes suurt armastust mängides võrgutasid üksikuid „lembekibedaid“ naisi nii Bonni valitsusasutustes kui Brüsselis NATO või ELi peakorterites ja sundisid neid hiljem hankima Stasi kasuks ja armastuse nimel salastatud dokumente.
1986. a. lahkus Wolf luureteenistusest. kuid mitte sugugi vabatahtlikult, nagu ta ise avalikkusele serveerida püüab, vaid intriigi tõttu.
Pärast Saksamaade ühinemist põgenes kindral Venemaale. Kuna ükski riik ei olnud valmis talle poliitilist varjupaika andma, oli ta sunnitud end ise 1991. a. Saksa võimudele üles andma. 1993. a. mõisteti ta riigireetmise ja altkäemaksude andmise eest kuueks aastaks vangi. Liitvabariigi Ülemkohus (Bundesgerichtshof) Karlsruhes tühistas 1995. a. selle otsuse põhjendusega, et luurejuhil ei olnud võimalik Ida-Saksa kodanikuna Lääne-Saksamaad reeta. Wolf ise on arvamusel, et tema töö veendunud kommunistina seisnes selles samas, mida veendunud antikommunistid Lääne-Saksa luureteenistuses (BND) samuti tegid – nimelt tekitada teistele, poliitiliselt süsteemilt vaenulikele riikidele võimalikult palju kahju. 1997 seisis Wolf teistkordselt kohtunike ees, seekord Düsseldorfis, ta mõisteti tingimisi kaheks aastaks vangi.
(Järgneb)