Need, kes ootasid, et Markus Wolf hakkab kohtus või oma 1997.a. avaldatud raamatus „Spionagechef im geheimen Krieg“ (Luureülem salajases sõjas) ja aasta hiljem ilmunud raamatus „Kunst der Verstellung“ (Teesklemise kunst) luuresaladusi paljastama, pidid pettuma. Wolf jäi truuks oma motole: „Me vaikime“.

Nüüd ilmunud uues raamatus „Sõbrad ei sure“ (Die Freunde sterben nicht), mida „Der Spiegel“ nimetab konspiratsiooni kosmoseks, pöördub 79-aastane endine tippkommunist otseselt sõprade ja kaaslaste poole, kes tema elus tähtsat rolli mängisid. Raamat on Markus Wolfi isiklike arusaamiste ja emotsioonide resümee. Sest, kuigi eks-luuresheff ei ole kunagi reetnud ühtegi oma agenti — finantsiliselt hõrgutavatest pakkumistest hoolimata — ei ole ta ka aru saanud, et ta oma töös (olles küll veendunud, et teenib paremat Saksa riiki), kuritarvitas ta paljude inimeste usaldust ning jättis teele lamama mitmeid Külma sõja ohvreid. Wolfi uus teos ei too samuti päevavalgele mingeid saladusi.

See toob lugejateni üheksa portreed inimestest, kes olid Wolfile isiklikult lähedased, kuid see on ka raamat, millest õhkub leina sotsialistliku unistuse surma üle. Wolf pöördub oma lemmikagendi Sonja Lüneburgi (alias Johanne Olbrich) poole, kes spioneeris nii Bonnis kui Brüsselis, töötades viimati FDP (Vabad Demokraadid) liidumajandusministri Martin Bangemanni sheff sekretärina. Luureülema üks tippallikas, kelle jälgedele alles 1991. a. saadi, toimetas talle ülitähtsaid sisemisi salastatud dokumente. Kohtus väitis tunnistajaks kutsutud Lüneburg, kelle lapsepõlve olid varjutanud Hitleri-võimulolek, sõda ja Auschwitz, et just tänu fashistlikele kogemustele sai temast veendunud antifashist, marksist ja rahuvõitleja, mistõttu spioneeris ta Saksa DV kasuks. Düsseldorfi kohtusaalis äratas tema elulugu sügavat kaastunnet ja liiduprokurör kaotas ennekuulmatult isegi enesevalitsuse. Hiljem ütles tipp-spioon ajakirjanikele: „Kuna nad (justiitsametnikud) olid oma eelarvamuste vangid, siis ei olnud nad võimelised minu motiividest aru saama“. Teine Markus Wolfi sõber oli samuti FDP-partei liige „Sir William“ – William Borm — informaator, kes ei olnud reetur või agent sõna klassikalises mõttes. „William küsis minult nõu oma poliitilise tegutsemise suhtes“, kirjutab Wolf raamatus endaga rahulolevalt. „Misha“ sõber oli ka Oleg, klassivend Moskvas, esiteks Karl Liebknechti nimelises koolis, hiljem 93. koolis. Ekskommunist väidab, et ehkki ta diskuteeris Olegiga Stalini poliitika üle, ei muutnud see tema käitumist sotsialismi eestkostjana sugugi. Raamatu esimese peatüki on Wolf pühendanud Moskva aja ameeriklasest sõbrale, kes samuti spioneeris NL kasuks, kuid kelle teeneid ei vajatud 20 järgneva aasta jooksul. Nii pöördub ta pettununa Wolfi poole, pakkudes oma abi. Ent samuti karjääri teinud vanal sõbral on peale jutuajamisi suure venna KGB-ga pakkuda ainult lohutust, et mees on teeninud „hea ja üleva asja nimel“.

Endisest stalinistist on saanud uute tuulte puhudes Stalini-kriitik, endisest tshekistist glasnosti ja perestroika eestkostja, kuid vastutust minevikus toimunu ees ei soovi ta kanda. Rohkem kui veerand aastasada teenis Wolf „partei mõõgana“ totalitaarset süsteemi, nüüd kulutab ta kirjanduslikult aega iseenda kaitsmisele, mida saadab vajadus oma tegude õigustamiseks. Ikka ja jälle mähib ta ennast eluvalede ning legendide võrku, mis näitab, kui raske on eemalduda nooruses omandatud marksistlikest ideedest. „Julgust, julgust ja veelkord julgust,“ nõudis alati tema isa Friedrich Wolf. Kuid sellest hoolimata, isegi oma silmaga nähes, kui mitmed tema õpetajatest ja koolikaaslaste vanematest (ka Wolfgang Leonhardi ema) saadeti Stalini vangilaagritesse voi mõisteti surma, ei kaotanud noor kommunist usku massimõrvar Stalinisse. Kogu oma pika tippkarjääri jooksul ei näidanud ta kordagi tsiviiljulguse olemasolu. Kuni lõpuni kehtis tema jaoks parteireegel: „Mitte mingeid diskussioone vigade üle, see toob ainult vastaspoolele kasu.“ Kuid loomulikult oli Mielke-asetäitja vägagi teadlik riigis toimuvatest salamõrvadest, valitsevast psühhoterrorist ning langetatud surmanuhtlustest, mida kasutati totalitaarse süsteemi vastaste suhtes. Ning kuigi juba 1970-ndatel aastatel hakkasid mitmed tuntud Ida-Saksa intellektuaalid avalikult kritiseerima julgeolekuteenistustust, ei näidanud Markus Wolf, totalitaarse süsteemi ideede lipukandja, mingit soovi selle kriitika üle järele mõelda või selle vastu võidelda.
Kuulajatel oli ürituse lõpus võimalus küsimuste esitamiseks, kuid Markus Wolf jättis praktiliselt kõik vastused sisuliselt lahtiseks. Kinnitades, et loomulikult on ta pärast Saksa DV kokkuvarisemist mõelnud oma ohvritele, ei kuulnud ometi ükski saalis viibinu Wolfilt mingit andekspalumist. Miks ei lahkunud ta Ida-Saksamaalt, kui märkas süsteemi mädanemist, küsiti. Vastus: „Kuhu oleksin ma pidanud siis Teie arvates minema? Ma olin ju sunnitud seda kõike kaasa tegema“. Õhku jäi raskelt rippuma küsimus: „Kas tõesti?“

Minu küsimusele, kas tal oli ka Eestis sõpru ja kas KGB palus tema agente jälgima välismaal elavaid eestlasi, vastas Saksa DV endine luureülem eitavalt. Wolfi üllatus sõna „Estland“ (Eesti) peale paneb mind peaaegu uskuma, et tal tõepoolest ei ole olnud eestlastega kogu oma ametiaja jooksul mingeid kokkupuutumisi.

Arvamus

TRENDING