Sõda Iraagi vastu võib lõpetada globaalse küla idülli
Eelmisel nädalal esitas USA riigisekretär Colin Powell ÜRO Julgeolekunõukogule suure hulga tõendusmaterjali sellest, kuidas Iraak endiselt petab relvainspektoreid ega mõtlegi massihävitusrelvadest loobuda. Ometi ei veennud tema etteasete kuigivõrd Iraagi sõja vastaseid, kelle sõnul Julgeolekunõukogus esitatud materjalides (või vähemalt enamuses neist) polnud õieti midagi uut. Ja nii jätkusid kogu maailmas sõjavastased meeleavaldused täie hooga. Ameeriklasi anutakse mitte sõtta astuma — täpselt nii, nagu seda tehti selle kirjutise juurde lisatud ligi 90-aastases lendlehes I maailmasõja eel. Tõesti - pole midagi uut siin päikese all!
Relvainspektorite tulutu tuhnimine Iraagis pole ka midagi kahtlast esile toonud peale paari tühja lõhkepea, mida inspektorid vaatlevad, pildistavad ja mõõdavad ülepakutud põhjalikkusega telekaamerate ees. Muidugi on kogu nende missioon juba ette määratud läbikukkumisele ja võrdub nõela otsimisega heinakuhjast.
Praegu on küll raske uskuda, et USA võiks veel sõjast Bagdadi vastu loobuda, sest pressi andmeil on Ühendriigid viimase piiride lähedusse koondanud 113.000 sõjaväelast, kellele lähiajal peaks lisanduma veel 37.000. „Tähtede sõja” arsenali kuulub muidugi aukartustäratav hulk tehnikat — lennukikandjad, F-18 hävituslennukid jne., jne. See kõik moodustab kõigi aegade suurima võitlusjõu, mida eales on ühte kohta kogutud.
USA endine riigisekretär Madeleine Albright juhtis NBC pühapäevahommikuses telesaates „Meet the Press” president Bushi tähelepanu delikaatselt sellele, et Iraagi kõrval on ehk isegi suuremaks ohuallikaks punarezhiimiline Põhja-Korea, kus plutooniumi tootmine on juba käivitatud; aga ka sellele, et Osama bin Ladeni tegemised on nüüd sootuks unustusse vajunud, nii et president ei maininud kordagi isegi tema nime oma hiljutises kõnes kongressile.
Ehkki USA oleks sellise vägede ja tehnika hulgaga ka iseseisvalt võimeline Iraagi vastu sõtta minema, vajatakse ja otsitakse selle sammu astumiseks soliidset rahvusvahelist alust ja sujuvat koostööd liitlastega. Eelmine nädal näitas aga, et USA ustavad liitlased Prantsusmaa ja Saksamaa pole sugugi vaimustatud sõjast Bagdadi vastu. Pariisi tõrksus on ilmselt tingitud sealsest arvukast moslemite kogukonnast. Teatati ka, et väike Belgia kavatseb panna veto NATO plaanile Türgi kaitseks Iraagi ohu vastu. Samal ajal tahavad Saksamaa ja Prantsusmaa saata relvainspektoritele toeks relvastatud ÜRO rahuvalve-väed. USA nimetab neid vastutasuks põlglikult „vanaks Euroopaks”. (Eks nad seda muidugi olegi, kui kultuuri silmas pidada). Saksa ajakirja Spiegel teateil kannab uus rahuplaan nime Mirage ja seda toetavat ka Venemaa.
USA kaitseminister Donald Rumsfeld ütles laupäeval Müncheni kaitsekonverentsil ilmse kibestumusega, et Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgia sammud NATO planeerimise tõkestamiseks on andeksandmatud ja õõnestavad NATO usaldatavust.
300 miljonit ameeriklast istuvad aga naelutatult telerite ees, popcorni ja kartulikrõpse närides. Teleekraanidel hargnevad sündmused kui põnevusfilmis. Maailma esiterroristi Osama bin Ladeni ja Saddam Husseini soojad suhted näivad olevat väljaspool kahtlust ja nii leiab 69% ameeriklastest, et invasioon Iraaki on igati põhjendatud. Oma lemmikjooki sahlebit ehk piparmünditeed nautivad 280 miljonit araablast aga küsivad, miks peaks keegi praegu Iraaki tungima, kuna viimane pole ju ühtki riiki okupeerinud; tuumarelvi omav Iisrael okupeerib aga siiani Palestiina, Liibanoni ja Süüria alasid, hoolimata mitmetest ÜRO resolutsioonidest.
Kuidas see kõik võiks meid, eestlasi, puudutada, küsime. Isegi väga, sest globaalse küla ühes servas kõlav pahaendeline sõjavankrite mürin kostab sellesama küla teisegi serva. Powell oli vaevalt jõudnud oma süüdistuskõne Iraagi aadressil lõpetada, kui 10 Ida-Euroopa riiki, sh. kõik NATO kandidaatmaad, avalikustasid USAd toetava ühisavalduse. Uskumatu, aga Eesti president Arnold Rüütel luges oma maa ühinemisest nn Vilniuse kümne avaldusega ajalehest! Küsitlused näitavad, et ligi 2/3 Eesti elanikest on USA võimaliku sõjakäigu vastu ega soovi ka oma riigi osalemist sõjas.
See kõik on vallandanud avalikkuses suure pahameele, sest küsimust pole arutatud ei valitsuses ega riigikogus. Nii on siis Iraagi sõda lõhestamas mitte ainult suuriike, vaid isegi väikese Eesti ühiskonda.
Lõpuks jääb üle tõdeda, et globaalse küla alusmüürid kõiguvad praegu üpris tuntavalt, välispoliitiline tegelikkus näib armutult hävitavat senist idülli.
Arvamus
TRENDING
