Lauri Beekmann
Karskusühendus AVE tegevjuht Pühapäeval, 18. septembril hukkus Lääne-Iraagis teeäärse pommi tagajärjel USA sõdur. 2003. a. märtsis alanud sõja hukkunute nimekirja kanti sellega 1899. nimi. Iga nime taga on perekond, sõbrad ja omaksed, kes jäävad leinama ja mõtlema noorest elust, mis jäi nii suures osas elamata. Tõsi ta on, mingil määral on kindlasti iga sõduri peres selle võimalusega arvestatud. Sõdurite ametiks on ju surma teele astumine.
Laupäeva, 17. septembri hilisõhtul sõitis Eestis end surnuks purjus juht. Õnnetus juhtus Harjumaal Tallinn-Tartu maantee 13. kilomeetril, kus 1978. aastal sündinud purjus juht sõitis BMW-ga teelt välja. Auto rullus üle katuse ning autojuht suri sündmuskohal. Erinevate hinnangute kohaselt sureb Eestis igal aastal alkoholiga seonduvalt 1500-2000 inimest.
Ei ole sõda, ei looduskatastroof, ei epideemia, ei nälg. On eluviis, millega hävitatakse iseennast ja teisi. Iraagi sõja kahe ja poole aasta jooksul on meie kodumaal hukkunud alkoholi tarvitamisega seonduvalt umbes 4000-5000 inimest. Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest on sedasi hukkunud umbes kauni Viljandi suurune elanikkond ehk 22.000-25.000 inimest. Alates Lauri Ausist kuni nimetu „prügikastiinimeseni“. Elud, mis oleks võinud kesta ja elamisest rõõmu tunda.
Me oleme rahvas, kes on võidelnud oma vabaduse nimel ja suhteliselt hiljuti ahelaist pääsenud. Oleme suhtunud kõigesse, mis vabas ühiskonnas valitseb kui normaalsesse ja vastuvõetavasse.
Osalesin paar aastat tagasi ühe nõukogudeaegse vabadusvõitleja ja mitmes vangilaagris viibinud mehe raamatu esitlusel ühes Tartu Supilinna aias. Kohal oli suhteliselt palju rahvast, kelle jaoks vabaduseideaalid palju tähendasid. Suur osa oli neist joobes, igal teisel, kaasa arvatud õhtujuhil, oli käes õllekann. Meeleolu oli lõbus, nii nagu ühel alkoholiga seonduval koosviibimisel ikka. Nii on see alati. Kas ka see laupäeva õhtul hukkunud 26-aastane noormees tuli ühelt selliselt lõbusalt koosviibimiselt?
Seisin seal ja mõtlesin, kas me tõesti ei oska hinnata vabadust? Kas me ei mõista, et elu iseenesest, ilma et selle tajumist peaks kuidagi hägustama või muundama ja seda tehes ohtu seadma, on nautimist väärt? Jah, me saime vabaks füüsilistest ahelatest, kuid vaba selline ennasthävitava eluviisiga rahvas küll ei ole. Iraagis toimuv on kohutav tragöödia, kuid väikesel ja teie jaoks kaugel kodumaal kestab pikk, kuid suhteliselt sihikindel rahva enesetapp.
Mõned pealkirjad viimaste nädalate uudistest: „Haanja volikogu esimees tabati purjuspäi roolist“
„Tapa abilinnapea istus joobnuna autorooli“
„Pärnu volikogu liige juhtis autot alkoholijoobes“
„Joobes peaga politseinikke solvanud Tein ja Aru peavad maksma 30.000 krooni“
„Politsei viis Res Publica eelmise peasekretäri kainenema“
„Liviko juht Udo Themas juhtis autot purjuspäi“
1996. aastal valmistati ette strateegia „Alkoholismi ja narkomaania ennetamise programm aastateks 1997— 2007“. Tehtud töö jäi loomulikult nõrgaks ning alates käesoleva aasta 1. jaanuarist muudeti kõne all olev programm „Narkomaania ennetamise programmiks“. 2005. a. eelarves ei ole alkoholismi ennetamisele eraldatud mingeid finantse. Meid hävitab meie endi hoolimatus ja suhtumine. Siin ei saa süüdistada ei Moskvat ega Brüsselit.
Meil tuleb murda arusaamine ja mentaliteet, et alkoholi tarvitamine on paratamatu ja joobeseisund normaalne. Selline mentaliteet seisab tuhandel erineval sambakesel. Üks olulisemaid on aga kindlasti pilt, mida me iga päev näeme. Selle pildi alla kuulub kõikjale jõudev alkoholireklaam, teleekraanil valitsev pidulikkusega seonduv pokaalide kokkulöömine, meie tänavapilt, kus joobes isik ei ole võõras nähtus, ja muidugi kodune eeskuju. Niikaua kui me näeme alkoholi kõikjal, kuhu pöörame, ei teki muudatust.
Ennetades neid, kes juba mõtetes hüüavad, et mõttetute keeldude ja käskudega pole kunagi midagi head suudetud saavutada, ütleksin lihtsalt, et ma pean silmas inimloogikal rajanevat piiramist (mitte keelamist) ning inimestele hea eeskuju pakkumist. Loomulikult toimub eluviiside tõeline muudatus ainult otsusel, mis tuleneb vabast tahtest.
Karskusühendus AVE kutsub ühte sellist pilti parandama. Eesti Vabariigi aastapäeva pidulikul tähistamisel on väga suur tähtsus. Seal peetud presidendi kõne on omamoodi suunaandja. Otsime ju just sealt alates Eesti Nokiat ja räägime kreenis olevast Eestist. Iga seal öeldud sõna ja tehtud tegu on omamoodi deklaratiivne. Kohal on rahva koorekiht ja kõigi tähelepanu on pööratud sinna.
Kutsume vabariigi presidenti üles korraldama seda pidustust alkoholivabalt, andes sellega selge sõnumi ja ka eeskuju. Kutsume kõiki presidenti selles otsuses toetama, lisades oma nime vastavale üleskutsele internetiaadressil
www.ave.ee/kutse .
Kas see muudab meie rahva ennasthävitavat eluviisi? Üksinda muidugi mitte!
Kas see on kõige olulisem „pilt“, millest alustada? Sedagi mitte! Küll oleks see aga sõnakas ja tugeva sõnumiga pilt, mis tooks endaga kaasa ehk ka mitmete teiste piltide paranemise.
