1944. a kodumaalt läände pääsenud puutusid kokku hävinguga kõikjal enda ümber. Elu Saksamaa põgenikelaagrites oli kui võõramaalastest põgenike, kodumaatute, kaotajate ja teadmata tulevikuga inimeste elu.

Paljud põgenikud olid noored mehed, kes juba enne, kui habemekarvad oma õiget tihedust esile tooma hakkasid, sõjakeerisesse kistud. Nad olid ühest küljest õnnega koos, sest olid jäänud ellu. Teisest küljest kandsid ja kannavad nad elu lõpuni kaasas sõnades väljendamatut kurba ja õudset mälestust surmatules hukkunud kaasvõitlejatest.

Järgnev aeg tõi põgenike ellu kergendust, andis elule uue sihi. Saadi väljarändamisluba, siirduti Austraaliasse, Kanadasse, USAsse, Lõuna-Aafrikasse, Lõuna-Ameerika riikidesse ja mujale. Hulk põgenikke oli juba varem endale Skandinaavias, Inglismaal, Saksamaal või mujal Lääne-Euroopas töö ja elukoha saanud. Kõige rohkem jõudis eestlasi Kanadasse. Ainuüksi Toronto piirkonnas elas ca 10.000 eestlast. Põgenikelaagritest alates mälestati jumalateenistustel langenud vendi, poegi, isasid, sõpru ja lähedasi.

11. november – ühtsustunde päev

Kanadas tähistatakse 11. novembril sõdades hukkunute mälestuspäeva (Remembrance Day), mis on kogu elanikkonda haarav ühtsustunde päev. Sel päeval kantakse rinnas punast, musta südamega lilleõit. Mälestuspäeva hakati pidama peale I maailmasõda, kui Euroopa sõjakeerises hukkus palju Kanada sõdureid. Hiljem hakati mälestama ka II maailmasõjas hukkunuid ja kõiki teisi sõdades hukkunuid.

Eestlased kandsid oma südames ja hinges väga suurt sõjahaava. Lahingutes langenud kaasmaalaste mälestamine oli peaaegu igal jumalateenistusel eestpalve sisuks. Kuid valu oli väga konkreetne ja selle üldine suurelt nimetamine tundus kuidagi väikesemõõdulisena. Kirikutesse hakati panema mälestustahvleid hukkunute mälestuseks. Väga otseselt tähistasid oma langenud kaasvõitlejate mälestust Soome sõjaväes Vene pealetungi vastu võidelnud eesti sõdurid ehk soomepoisid.

Soomepoiste kirik

Õp Oskar Puhmi eestvedamisel on Toronto Peetri kiriku altariruumi pandud mälestusmärk langenud soomepoiste mälestuseks. Puhm oli ise üks neist, kes tegi kaasa soomepoiste sõjatee. Peetri kirikut on sealtpeale kutsutud ka soomepoiste kirikuks.

Kuid see mälestusmärk jättis nimetamata kõik teised vaprad võitlejad, kes Eesti eest, või Eestit südames kandes, on oma elu ohvriks toonud. Peetri kiriku praegune õpetaja, peapiiskop Andres Taul kutsus eesti kirikuid üles tähistama üht konkreetset pühapäeva kõikide sõdades langenud eestlaste mälestuspäevana. Mõttega pidada seda Kanada sõdades langenute mälestuspäeval, 11. novembril, ei mindud kaasa. 11. novembri mälestuspäeva peetakse võiduka meeleoluga, eestlased aga ei saa viimast sõda võidutseva tundega meenutada. Leiti, et sellist üldist sõdades langenute mälestuspüha saaks meie rahva seas suure hardumuse ja õige enesetundega tähistada veebruaris, mil on eestlaste jaoks võidukaid päevi. Nii otsustati ja nii jäi.

Juba kolmandat aastakümmet peetakse Peetri kirikus veebruari esimesel pühapäeval sõdades langenute mälestuseks jumalateenistus, millele järgneb aktus ja ühine mälestussöömaaeg. Söögilaua valmistamise on enese auülesandeks võtnud koguduse naisring. Harduses ja isamaaarmastuses peeti sõdades langenute mälestuspäev ka tänavuse aasta veebruari esimesel päeval.

Märkmed: