Tallinn
Umbes pooletunnise autosõidu kaugusele Tallinnast mööda Viljandi maanteed, Keila ja Atla jõekeste ühinemiskohale rajatud mõisahoonesse paigutati peale Vabadussõja lõppu Eesti Punase Risti tuberkuloosisanatoorium. 1993. aastal muudeti sanatoorium Kaitseministeeriumi tervishoiuasutuseks ehk piduliku täisnimega – Seli Tervise-keskuseks.
Selles väljastpoolt üsna repetunud, seestpoolt aga ootamatult kenasti korda tehtud romantilises lossikeses üritatakse ennastsalgavate pingutustega anda kaotatud tervis tagasi neile, kellele saatus Eesti keerukatel aegadel liiga on teinud. Siia on oodatud abi saama kõik Eesti vabadusvõitlejad ja represseeritud.
Tervisekeskuse juhataja dr Lainevee on veendunud, et lisaks juba olemasolevale kaunile sisemusele leitakse lähemal ajal võimalusi ka hoone väliskülgede ja muistseid aegu näinud tammedega mõisapargi kordategemiseks.
Tänaseks on siin juba 242 korda umbes 40-liikmeline vahetus alustanud kahe või ka kolme nädala pikkust mitmesuguste ihuliste ja ka hingeliste hädade leevendamist. Seega lüüakse siin igal aastal umbes 700 endise leegionäri, metsavenna, soomepoisi, lennuväelase, küüditatu, poliitvangi ja vastupanuliikumistes osaleja käest äraläinud tervis vähemalt niipalju korda, et saab rahumeeli oma eluteed jätkata.
Seli keskusesse saab vabadusvõitlejate ja veteranide organisatsioonidest saadud pääsmetega. Enamik veteranidest on keskuses viibinud korduvalt, paljud isegi paar-kolm korda aastas. Ja seda loomulikult tasuta. Eesti riik hoolib oma vanadest võitlejatest.
Aga peaarst dr Rebane ütles tähendusrikkalt, et on märgata abivajajate kontingendi noorenemist –vanemad aastakäigud kaovad, asemele tulevad juba tänased veteranid – näiteks errulastud piirivalvurid ja kaitseväelased. Siia tulevad sõjaväehaigla saatekirjaga järelravi saama ka teenistuse käigus mingil moel viga saanud ajateenijad.
Keskuses saadav abi on uskumatult mitmekesine – tundub, et läbi katsutakse kõik, mis pealae ja jalatalla vahel. Tavalisest massaazhist kuni hambaravini, basseinis ujumisest ja vesivõimlemisest rääkimata. Muide, basseinid asuvad paarikümne kilomeetri kaugusel Valtu asulas, sinnapääsemiseks osteti kena väike Mercedese bussike ja ujumas käiakse tingimata paar korda nädalas.
Seli keskus kogub elulugusid! Ilusa barokse kujundusega saali aknalaual on tollipaksune päevik, kuhu siinviibijad oma loo kirjutavad. Neid päevikuid on olemas sama palju kui keskusel aastaid ja kõik täis lugusid, millest igaüks vääriks pikka filmi või paksu raamatut.
Omapärane on meelelahutus Selis. Kenaks traditsiooniks on kujunenud, et igale vahetusele tuleb külla Harjumaa Jüri asula tublide naiste laulutrupp. Peale väikest kontserti ja armsate laulude ühislaulmist korraldavad ettevõtlikud naised ehtsa Eesti külapeo – tantsitakse akordionimuusika saatel! Kaasa löövad kõik – nii esinejad, patsiendid kui keskuse personal. Tundub äkki, et aeg on peatunud – kõik oleks nagu kunagi kauges minevikus – 1944. aasta suvel! Tüdrukud seinte ääres istumas, poisid troppis uksel, kohe algab valss.
Ainult pidulised on märkamatult 60 ja enamgi aastat vanemaks saanud.
Kehva kõndimisega, kepile toetuv soomepoiss paneb kepi seina najale ja tantsib „voksi“ nagu mees muiste. Niisugused „poisid“ on siin.
Esimene kirjalik märk Seli (kroonikas Selkiuse) külast on aastast 1241, mõis aga oli olemas juba 1474. Hoone sai oma praeguse kuju peale 1905. aasta põletamist, pika ajaloo jooksul on mõisa omanikeks olnud paljud tuntud aadlisuguvõsad.
Kuid imelikud asjad toimuvad Selis. Nimelt tõendavad paljud siin oma rikkis tervist korrastanud veteranid, et peale hea toidu ja kõrgetasemelise ravi märgatakse ka mingit erilist rahu ja hingelise tasakaalu leidmist.
Koha iidne nimetus võib olla mälestus püha allika –Selkis – Selge nimetusest. Kindlasti ei saa me kunagi teada, kas tänane edukalt tervist taastavate vannide osakonna igivana hoone on ikka juhuslikult ehitatud allikale?
Meie muistsetes pühapaikades, ohvrikivide läheduses ja pühadeks peetud tammikutes on tähele pandud teatud kummalisi ja seletamatuid ilminguid.
Hea on uskuda kaugete esivanemate sümboolsesse kohalolekusse. Miks ei või siis meie muistsete sõdalaste hingede kohalolek oma endises pühas paigas, näiteks praeguses Seli keskuses, tervist parandavate eilsete ja tänaste sõdalaste meeltele ja tunnetele mõju avaldada?
Keskuse lähemas ümbruses on rohkesti muistseid ohvrikive.
