Aasta tagasi ilmunud Jan Beltráni esikromaan „La mala vida ehk neetud elu“ tekitas Eesti kirjandusmaastikul omajagu elevust ning selle nimetamine Betti Alveri debüüdipreemia nominentide hulka ei üllatanud mind. Olin kindel, et peatselt on oodata autorilt uut teost. Seega rõõmustasin, kui sain Hispaanias elava eesti kirjaniku värske romaani „Nora“, mis hiljuti ilmus Eesti raamatukauplustesse, ka oma lauale. Ma ei pidanud pettuma. Betráni verivärske romaan on veelgi parem. See on lugu tahtmatult elu hammasrataste vahele jäänud sümpaatsest naisest. Raamatust õhkub inimlikkust ja soojust. Norat lihtsalt ei või olla armastamata.
Põnev, emotsionaalne, elegantne, julm
Muidugi on maailma ilukirjanduses ilmunud varemgi mitmeid romaane, päevikuid ja muud proosat, mille süžeeks on laias laastus prostitutsioon. Mõelgem kasvõi Belle Watlingi peale Margaret Mitchelli igihaljas romaanis „Tuulest viidud“ või Kate Traski peale John Steinbecki „Hommiku pool Eedenit“. Mõlemas teoses räägitakse oma keha müüvatest naistest, kuid mõlemad demonstreerivad samaaegselt, kui erinevad on lõbunaiste saatused ja motiivid.
Ka Jan Beltráni „Nora“ ei ole tavaline lugu prostituudist, vaid eelkõige lugu naisest, kelle „langemine“ sai alguse katoliikliku ühiskonna topeltmoraalist, kus küll armastuse vili, laps, on teretulnud, kuid selle ilmaletooja, naine, on kohustatud alluma jäikadele reeglitele, mille „sünnitajateks“ on mehed. Sotsiaalsete probleemide ja naiste rolli esiletoomine ühiskonnas, kus mõistetakse avalikult hukka intiimteenuste pakkujaid, kuid mitte nende kasutajaid, peitub Jan Beltráni romaani väärtus. Eestiski on mitmed naisõiguslased tõstnud häält nende kaitseks, kes on läinud „vabast tahtest“ kergema vastupanu teed ja hakanud teenima elatist oma keha müümisega. Feministid on aga sealjuures unustanud, et ühiskond ei paku neile „langenuile“ tihtipeale alternatiive. Saksamaalgi leidub oma keha müüvaid tudengeid, et teenida sel moel raha ülikoolihariduse saamiseks. Ühiskonna nõrgad struktuurid ja poliitika suutmatus pakkuda koolituse saamiseks ja elatise teenimiseks valikuvõimalusi, viivad naised tihtipeale punaste laternate tänavale. Nii juhtus ka Noraga. Hispaanlanna saatus on tema teiste saatusekaaslaste sünonüümiks.
Romaani nimitegelane on Sevillas üles kasvanud tüdruk, kellest hiljem saab prostituut Barcelona bordellides. Noore neiu mässulist meelt aimab juba romaani esimeses veerandis ja ühtse niidina läbib kogu teost naise võitlus oma teise minaga . „Ta ei olnud enam see Nora, vaid /... / kõva südamega hoor“(lk. 148). Süütu lapsepõlvearmastuse lahkudes, millega seoses autor viitab Baudelaire loomingule, armub veel teismeline hispaanlanna endast tunduvalt vanemasse araablasesse, tuues ohvriks nii oma süütuse kui lõpuks ka vabaduse. Elajaliku ja range isa nõudel saadetakse Nora kloostrisse, et päästa tütre ja perekonna au. Tänu ühele nunnale pääseb noor ema koos äsjasündinud lapsega kloostrist öö varjus põgenema, kuid sealt saab alguse Nora ärajooksmine mitte ainult mineviku, vaid ka tuleviku eest. Viimase eest küll kaudses tähenduses, sest prostituudi amet, millega Nora Barcelonasse jõudes leiba teenib, osutub ennekõike võitluseks iseenda loomusega. Vabatahlik pühendumine prostitutsioonile tundub Norale olevat kerge raha teenimise viis„Ja kui tahad tõde kuulda, siis see on võrdlemisi lihtne töö“ (lk. 159), maksab ühel päeval talle aga valusamini kätte, kui naine oskas ette arvata.
Jan Beltrán on elanud Hispaanias mitu aastat. Seetõttu tunneb ta suurepäraselt sealset ajalugu ja ühiskonna struktuuri. Autor on osanud adekvaatselt hinnata ning esile tuua Ibeeria poolsaare riigi ühiskondlikku ja poliitilist olukorda, mida on põiminud osavalt oma belletristikasse. See lisab, nagu kirjaniku meeldiv jutustamiskeelgi, Beltráni romaane lugedes naudingut. Pole kahtlustki, et tegemist on klassikalises mõttes väärt kirjavaraga.
Kirjanik ei luba endale peategelase hukkamõistmist, kuid ei kiida Nora tegutsemisviisi ka heaks. Ta hoidub oma arvamuse avaldamisest ja toob loo lugejani nii, nagu prototüübid on selle talle jutustanud. Autor ei ole isekas ega kõiketeadja, vaid samasugune otsija ja leidja nagu tema tegelasedki. Beltrán on tähelepanelik ja tundlik jälgija, pealiskaudsus on talle võõras. Kirjanik on suutnud näha oma tegelaste sisemusse. Lugeja leiab raamatus suurepärastele kirjeldustele lisaks mitmeid erakordselt põnevaid tegelasi, kellega kohtumised annavad lugejale kaasa elamiseks ja mõtlemiseks suurepärase võimaluse.
