Sofi Oksanen. Foto: Magnus Fröderberg/norden.org
Ma tahtsin juba väikesena saada kirjanikuks. Hakkasin kuueaastaselt päevikut pidama ja seejärel lugusid kirjutama. Ometi ei olnud ma mõelnud enne seda, kui asusin 2001. aastal kirjutama oma esimest romaani «Stalini lehmad», et peaksin kirjutama midagi Eesti lähiajaloost. Nii see on, kuigi ma olen kasvanud üles kahe riigi – Soome ja Eesti – ning kahe tegelikkuse – lääne ja Nõukogude Liidu – vahel.
Kõik Eestisse puutuv oli ikka tundunud täiesti mittekirjandusliku materjalina. Juba selgi põhjusel, et Eesti sõna otseses mõttes puudus kaartidelt, kuni saavutas uuesti iseseisvuse. See oli osa Nõukogude Liidust, millest ma ei kirjutanud sõnakestki enne selle lagunemist, välja arvatud koolikirjandites, kus ma pidin sellest kirjutama ja kus ma kasutasin piinliku hoolega seda materjali, mida võis leida Soome õpikutes. Midagi muud oleks olnud Soomes täiesti võimatu. Midagi ei saanud kirja panna. Kõik tuli meeles hoida. Kõik, mis oli seotud sellega, mis tegelikult Eestis toimus, kuulus eramälu sfääri. Mitte avaliku mälu. See oli suuline ajalugu, millest kõneldi ainult usaldusväärses seltskonnas. Mitte kirjalik ajalugu.
Nõukogude süsteem sõltus sellest, et inimesed õpiksid mitte kõnelema avalikult asjadest, mis süsteemile ei meeldinud. Nad võtsid selle käitumise küsimusteta omaks, sest polnud mõtet võrrelda mõne teise, teistsuguse tegelikkusega. Sellise tegelikkusega, kus oleks saanud niisugustest asjadest kirjutada. Isegi mitte Soomes, mis lõppeks oli ju iseseisev riik. Soome elas sel ajal läbi soometumist ja see tähendas elamist Moskva tegelikkuses. Ei olnud konteksti ega keskkonda, kus neid asju oleks saanud avalikuks teha. Ei olnud ka kuulajaid väljaspool süsteemi, kes oleksid kasvõi aru saanud, millest üldse jutt käib.
Kes väljendasid ebasobivat arvamust, riskisid sellega, et neile keelatakse pääs Nõukogude Liitu, kus endiselt elasid meie sugulased. Aina nähti vaeva, et parandada võimalusi saada sissesõiduluba. Me elasime lakkamatus ohus, et meil ei lubata enam kunagi astuda üle Nõukogude Liidu piiri, näha oma sugulasi, et meie kirjad ei jõua enam pärale, meie telefonikõned ei lähe läbi. Kuna mu isa käis tööl Nõukogude Liidus ja ema tõlkis dokumente, mis olid seotud kaubavahetusega Nõukogude Liiduga, seadis see ohtu ka töö. Töövõimalused Soomes olid aga sisserändajatele väga piiratud – välja arvatud neile, kes olid tulnud Nõukogude Liidust ja tegid koostööd KGBga.
http://arvamus.postimees.ee/31...
