Eesti presidendivalimisi oleks kõige parem kommenteerida mõne nädala pärast, kui uue riigipea nimi on juba teada. Siis on selge, kes võitis ja kes kaotas. Või veelgi huvitavam – milline ühe või teise presidendikandidaadi seljataga seisnud poliitiline jõud võidule pääses.

Paljusid teeb praegune valimiskampaania väga murelikuks. Käib mäng rahva tunnetel ja närvidel. Seda olukorras, kus lihtsad inimesed tegelikult otsustada ei saa ja poliitiliste mängude tegelik sisu neile arusaamatuks jääb.

Langi JOKK

Keskerakonna ja Rahvaliidu saadikute eemalejäämine presidendivalimiste Riigikogu voorudest ning ülejäänud nelja partei saadikute peaaegu ühtemoodi hääletamine on mõnele meeldiv ja teistele mitte. Ühed on võidurõõmsad, teised räägivad kriisist.

Kas praegu toimuv kahjustab Eesti mainet? Poliitikakaugete inimeste silmis päris kindlasti. Sama kahjulik oleks olnud ka presidendi äravalimine täpselt parteide käes olevate Riigikogu saadikukohtade arvu järgi. See näitaks kogu maailmale, et saadikute isiklik arvamus on pärsitud ja valitseb juhtide diktaat.

Justiitsminister Rein Lang, kellele Keskerakonna ja Rahvaliidu käitumine muret teeb, küsis Eesti Päevalehes: „Kas tõesti on kõik JOKK (loe: juriidiliselt on kõik korras)?” Ta vastas, et grammatiliselt ongi, kuid sisuliselt mitte ja hakkas arutlema põhiseaduse muutmise või uue kirjutamise võimaluste üle.

Väga sihikindel

Intervjuus Postimehele ütles Marju Lauristin: „Savisaare eesmärk ei ole Eestit Venemaale maha müüa, tema eesmärk on saavutada ometi ükskord Keskerakonna ainuvõim mistahes hinnaga.”

Arnold Rüütel on populaarne vanemate inimeste hulgas, aga just nemad käivad valimas, noored on üsna passiivsed. Ka venelased eelistavad praegust presidenti. Paljudes nendes on veel nõukogudeaegset võõristust Ameerika suhtes, aga Toomas Hendrik Ilves on ju „ameeriklane”.

Edgar Savisaar teab, mida teeb. Jättes Riigikogus valimata, garanteerisid Keskerakond ja Rahvaliit valimiste mineku valimiskogusse, kus Arnold Rüütlil on edulootusi. See oli väga sihipärane ja „valesti hääletamist” välistav käitumine. Keskerakond ja Rahvaliit võidavad praegusest olukorrast Arnold Rüütli pooldajate silmis igal juhul. Kui Arnold Rüütel saab taas presidendiks, on selle taga nende parteide sihikindel tegevus. Kui ta kaotab, on nad märtrid, kes viimse hingetõmbeni tema eest võitlesid.

Kampaania on must

Nii Arnold Rüütel kui ka Toomas Hendrik Ilves on hukka mõistnud selle, et kampaania on kujunenud kandidaatide isikute mustamiseks. Ette on võetud Arnold Rüütli tegevus nõukogude ajal ja Toomas Hendrik Ilvese pereasjad.

Tegelikult on väga kahju, et niisugune süüotsimine käib presidendi isiku ümber, ükskõik, kes selleks saab. Ammu pole inimestele enam midagi püha – ei riik, tema juhid ega ükski institutsioon. Ma ei arva, et presidenti tuleks suhtuda kriitikavabalt (eriti valimiste ajal), aga presidendiamet on riigi üks sümboleid, millesse peaks suhtuma teatud respektiga.

See, et presidendivalimised lähevad rahvast mööda ning muutuvad väga ebaviisakateks, on järjekordselt üles tõstnud küsimuse valimiskorra muutmisest. Ma ei tea, kas kampaania läheks korrektsemaks, kui presidenti peaks valima rahvas. Erakonnad peaksid siis oma kampaania suunama otseselt lihtsatele valijatele. Vähemalt valimiste protseduur peaks siis olema demokraatlikum kui läbi vahendajate (Riigikogu või valimiskogu liikmete) tehtud valik. Pealegi on presidendi otsevalimise mõtet toetanud nii Lennart Meri kui ka Arnold Rüütel.

Pahandused toovad raha

Rein Lang ütles oma artiklis, et valdav osa Eesti meediast elatub ühiskonna võõrandumisest ja soovib majandusliku kasu nimel võõrandumise süvenemist. Poliitilise väitluse asendumine turundusega on tekitanud pinnapealse ja ratsionaalse mõtlemise asemel emotsioonidel põhineva hinnangute tekkimise mehhanismi.

Ilmselt on tal õigus. Ajakirjandus elab skandaalidest. Head võib lugeda peaaegu ainult väljamakstud reklaamidest ja need on just võltsid. Ei saa ju hinnata positiivselt näiteks Saaremaa viina reklaami „Vötame mönuga”.

Eestlased Eestis

TRENDING