See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/soidame-tulpide-festivalile/article1488
Sõidame tulpide festivalile…
22 May 2002 Elna Libe
Selline teade tuli Pärnumaalaste Seltsi juhatuselt aprillikuus ja 6. mai hommikul sõitiski bussitäis Toronto eestlasi Ottawasse tulpide pidustusi ja muud huvitavat vaatama. Pärnumaalasi esindas nende abiesimees Marju Säägi ja reisi korraldaja oli Thea Peters. Sõitjate hulgas oli ka palju pärnumaalaste sõpru, sh. ka üks arst — dr. Peters ja üks hingekarjane — õp. Arho Tuhkru.

Jõudnud õhtupoolikul Ottawasse, oli meie esimene kohtumine tulpidega kõigile üllatav. Ottawa linnavalitsuse hoonest avanes vaade 250-nele viie jala kõrgusele fiiberklaasist tulbile. Kõndisime värvirikkas tulpide meres! Sellele näitusele on antud sobiv nimetus — „Tulipmania Tulips“, see jääb avatuks Ottawa linnavalitsuse hoone ees kuni 20. maini. Igale tulbile oli kirjutatud, värvitud ja joonistatud organisatsioonide, tuntud kunstnike, poliitikute ja koolilaste poolt huvitavaid kaunistusi. Nende hulgas oli ka meie asepeaministri, John Manley oma. Üle 200 „tulipmania“ tulbi loositakse hiljem välja ja nendest laekunud raha annetatakse kohalikele organisatsioonidele heategevaks otstarbeks.

Kuna tänavu pühitsetakse Ottawas Tulpide Festivali 50. korda, siis meenutatakse sellega ühenduses paljusid sündmusi, millest tähtsaim on Hollandi printsessi Margriet'i sündimine Ottawas 1943. a., kui Kanada valitsus varjas sõja ajal Hollandi kuninglikku perekonda. Selle tänuks kinkis Hollandi valitsus Ottawa linnale 100.000 tulbimugulat ja igal aastal saabub 10.000 uut mugulat kuninganna Julianalt. Printsess Margriet'ile kingitakse tänutäheks kanadalaste poolt kuldne tulbibukett, mille on kavandanud Ottawa kunstnik Merydie Fjarlie.

Ka mälestatakse suure pidulikkusega Kanada kuulsat fotograafi Malak Karshi, kelle algatusel toimus esimene Ottawa „Tulip Festival“ 50 aastat tagasi ja mis on nüüd suurim tulpide festival maailmas.

Meie esimene päev lõppes maitsva õhtusöögiga ajaloolises Mill Restoranis Ottawa jõe kaldal ja bussisõiduga — möödusime parlamendi hooneist ja sõitsime Sussex Drive'il meie peaministri residentsini. Tänavaäärseid palistasid värvilised tulbipeenrad, nende taga põlised puud, mille vahelt paistsid imposantsed konsulaatide hooned. Möödusime samuti Rideau Hall'ist, kus resideerub Kanada kindralkuberner. Mitmed Ottawat külastanud kõrged külalised on Rideau Hall'i aeda istutanud puu või põõsa, nende hulgas ka endine USA president, Richard Nixon. Tema istutatud puu olevat aga kasvanud väga kõveraks.

Järgmisel hommikul sõitsime Rideau kanali ääres, Queen Elizabeth Avenuel, et külastada Commissioners parki. Park asub Dows'i järve läheduses ja siin pakuvad silmailu tohutud lilleväljad 300.000 tulbiga, mis olid alles oma esimeses kolmandikus õitsemas. Ilm oli ilus ja tulpide meri lausa säras päikesepaistes. Kahju oli lahkuda sellest kaunist pargist, kuid ees ootas meid Kanada Rahapada, kus nägime kallihinnaliste müntide valmistamist, nende pressimist. Maailma 70 riiki lasevad siin valmistada oma väärismünte. Suurbritannia kuninganna Elizabeth II 50. troonijuubeliks on siin valmistatud unikaalne Sterling Silver Canada Dollar. Kanadas kasutusel olev peenraha valmistatakse aga Winnipegis, Manitobas.

Järgnes lunch Rideau kaubanduskeskuses ja Bayward Marketis, mis asuvad mõlemad kesklinnas ja on populaarsed oma äride ja restoranidega. Siis sõitsime üle Alexandra silla Hulli, Quebeci, kus asub Kanada tsivilisatsioonimuuseum. Omapärane ehitis — pikk, looklev ja ilma nurkadeta, kuna indiaanlaste usu järgi luuravat pahad vaimud just nurkades. Väga huvitavad väljapanekud tsivilisatsiooni arengust tänapäevani. 7. mail avati seal viikingute-teemaline näitus, külla oodati ka Norra kuningapaari, mistõttu kõikjal lehvisid Norra lipud.

Õhtuks kogunes lõbus reisiseltskond Full House restorani, kus nauditi maitsvat õhtusööki ja vahetati muljeid. Veel üks öö Ottawas. Viimasel reisipäeval nautisime laevasõitu Ottawa jõel. Ilm oli päikesepaisteline, vesi tasane, merehaigeks ei jäänud meist keegi. Huvitavad ajaloolised ehitused palistavad jõe mõlemaid kaldaid, kuid nendest meeldejäävam oli siiski Jacques Cartier'i kuju, mis seisis Quebeci pool temanimelise pargi kõrgel kaldal ja vaatas justkui pettunult üle jõe teisele kaldale.

Pärast kiiret lõunasööki Byward Marketil asusime tagasiteele Torontosse. Kolm päeva olid läinud ruttu. Olime näinud palju kauneid tulpe ja huvitavaid kohti oma pealinnas, reisiseltskond oli tore. Kojusõidul bussis kõlasid ühislaulud, mis nagu öelnuks, et teeme veel teinegi kord sellise huvitava ühise sõidu kuhugi.

Pärnumaalastele suur tänu!
Märkmed: