Suure saali asemel oli kasutusele võetud kristallsaal, mis oligi märksa hubasem. Ka seal oli mõni nurgalaud tühjaks jäänud, kuid sadakond inimest oli kindlasti koos ja vestles mõnusas ootusärevuses. Oli ju kodumaalt oodata külalismuusikut nimega Jaan Kirss, kes juba kolmandat korda Toronto eestlaskonda rõõmustama tuli. Allakirjutanul oli küll esimene kord teda näha-kuulda. Kui ta publiku ette ilmus, oli tal kohe pärast tervitussõnu meeldiv üllatus varuks oma noore kaaslase näol, kes oli nii tehniliseks abijõuks kui kaasesinejaks mitmel moel. Sugulusvahekorrast ei tehtud saladust. Noor sümpaatne daam oli külalise tütar Helena-Victoria, kes on pealegi meie seisukohalt lausa „oma küla tüdruk“. On juba paar kuud Torontos viibinud ja kavatseb siinses ülikoolis õppima asuda. Isa akordioni- ja tütre kitarrisaatel pandi kohalikud jõuluviisid helisema, kuid kohe esimese juures tekkis publikuga sõbralik konflikt. Oodati kõigi kaasalaulmist, kuid see, mis esinejaile oli „Aisakell“, oli publikule „Jingle Bell“. Meeldivat kompromissi pakkuski kohe Helena, kelle esituses „Valged jõulud“ oli nauditav nii eesti kui inglise keeles. Isa „ekspluateeris“ tütart veel paari palaga, milledest eriti meeldejääv oli üks jõuluilmeline number, mis esitati trummiduetina. Ja nagu poleks see veel küllalt originaalne, viidi ettekanne läbi ilma trummideta. Trumme asendasid toolid, mille metallraamid ja riidest seljatoed kõlaefektideks ära kasutati. See näis publikule väga imponeerivat ja vana kulunud käibefraas leidis kohe sobiva teisenduse: on trumm läinud, hoia pulgad alles!
Ettekanded jätkusid ja tõstsid publiku meeleolu märgatavalt. Jaan Kirss näib olevat mees, kes leiab sobiva saateinstrumendi igalt poolt, kuhu ta just parajasti juhtub käe välja sirutama. Kord on selleks akordion, kord klaver, kord tütre kitarr, siis laseb lindilt „konserveeritud“ saadet või teeb nõudliku viipe publiku poole. Väljas vingutas tusane ilmataat üksi oma tuuleviiulit, toasviibijad olid tema olemasolu unustanud. Kuid ka tubasesse laulu ja lusti tuli paus, sest Ülle vorstide lõhn lööb isegi Kirsi Jaani põlved nõrgaks. Lõhnad tulid ja vorstid tulid koos lõhnadega. Tulid seapraad ja hapukapsas, tulid pohlamoos ja kõrvitsasalat. Tuli kapitulatsioon. Muusikalised relvad pandi maha ja kuulutati välja kulinaarvaherahu.
Siinkohal lubatakse mul ehk koosviibimise kirjelduses teha pisike puhkepaus, sest kulinaarkunstide nautimise liiga detailne kirjeldus ei ole ajakirjanduslikust seisukohast eriti huvipakkuv. Kuid oli hea lugeda koosviibijate nägudelt rõõmsat rahulolu ja kuulda kiidusõnu nii perenaise kui ta abiliste arvel. Peatselt ilmusid kohvikannud oma meeldiva aroomiga nähtavale ning muusikuist isa ja tütar tõusid uuesti olematule estraadile, et jätkata rahva lõbustamist.
Kahjuks jäi maitsmata Ülle võrratu magusroog — küpsetatud õun vaniljekastmes — ja kuulmata viimased muusikapalad, sest muud kohustused viisid mu enneaegselt nüüd juba raevukaks muutunud tuuleiilide küüsi. Vahepeal olin siiski suutnud kaugelt saabunud külalist piisavalt kaua varrukatpidi kinni pidada, et temast ja ta käekäigust lähemalt kuulda. Sain teada, et mees on parandamatu pilli- ja laulumees, kelle tegevus kogu pere on nakatanud. Omal ajal lõi kõvasti kaasa kuulsas ansamblis „Apelsin“, mille hiilgeaeg oli aastatel 1976—1983. Instrumentide kohta lausub, et neist on tal kodus korralik arsenal kõikmõeldavate pillidega, kuid ükski neist ei tõrju ta südamest suurimat armastust — trummi. Kui kuulsin, et trummi taovad ka tütar ja poeg, tekkis kohe südames spontaanne kaastunne ta abikaasale. Püüdsin end lohutada mõttega, et ehk on neil küllalt perekondlikku viisakust, et põristada oma lemmikinstrumente ainult siis, kui pereema magab...
Jaan Kirsil on oma meelelahutusfirma, millele tööpuudus on võõras mõiste. Muusik kurdab, et suudab rahuldada vaid umbes 20% oma tööpakkumistest. Pole imeks panna, sest peab tunnistama, et tal on estraadi jaoks kõik vajalikud eeldused: mitme instrumendi käsitsemine, vaba ja meeldiv esinemine, võime end igas olukorras ja seltskonnas löögivalmilt maksma panna ning nauditav lauluhääl, mida ta — imede ime! — kasutab laulmiseks, mitte vingumiseks, kräunumiseks või karjumiseks. Jah, tuttavad viisid tuuakse kuulaja ette sageli veidi moodsamas esituses, kuid nad on äratuntavad ja nauditavad. Mehel on stiilitunnet. Lisaks on tal esinemiseks mitte üks ega kaks, vaid koguni kolm keelt. Nii soome kui vene keeles võib ta end eesti keelega võrdse kindlusega maksma panna. See on estraadikunstnikule suureks eeliseks. Saadaval oli kohapeal ka tema CD-plaat pealkirjaga „Tuleb tuttav ette!?“. Neist jäid mõned siia maha ja kuuldavasti Ülle Veltmanni valdusse. Huvilistel soovitan Üllega ühendusse astuda.
Oli tore ja hubane pärastlõuna. Tänu esinejaile ja kiitus korraldajale. Head ja paremat sai nii hingele kui ihule. Lõpuks julgen lisada kuluaaridest kuuldud sosina, et kauge külaline võib kunagi kevade poole uuesti Torontot külastada. Seda oodates on talvekülma kindlasti kergem taluda.