Andrus Kivirähk
Eesti Päevaleht
Pagulasteteemaline põrgu on küdenud terve suve, ajanud nägelema vanu sõpru ja tekitanud seltskonnas piinlikke vaikuseminuteid. On sõidetud mootorratastega ja pandud alus Eestimaa mahamüüjate nimekirjale, kuhu paljud inimesed end nüüd protestiks ise kirja panevad. Ollakse ärritunud ja sõjakas tujus.
Kõik see kokku tõendab ainult ühte: kui kole asi on sõda, sealjuures ka kodusõda, sest paiskab segi inimeste harjunud elukorralduse ja põhjustab loendamatuid kannatusi.
Levivad kaks ilmselgelt ekslikku arusaama. Esiteks: justkui kibeleks keegi kusagil Süürias kangesti Eestisse. Ja teiseks: justkui leiduks meil siin inimesi, kes neid kibelejaid pikisilmi ootaksid.
Ei ole nii. Vaevalt küll elab meie hulgas inimesi, kelle elu mõte oleks tuua Eestisse võimalikult palju võõramaalasi. Kes oleks juba aastate eest Süürias turismireisil käies kohalikku elanikkonda vaadates ahnelt keelt nilpsanud ja plaani pidanud: oi, kui ainult saaks, siis asustaks nad kõik oma koduvalda ümber! Ja teisalt – pole kahtlustki, et ühe elupõlise süürlase jaoks oleks Eestisse sattumine kaunikesti jube kogemus, millest ta kohe kindlasti pole unistanud. Ta ei taha siia, ta tahaks elada rahulikult oma kodumaal.
Vaevalt küll elab meie hulgas neid, kelle elu mõte oleks tuua Eestisse palju võõramaalasi.
Aga ei saa. Seal on sõda. Ja sõja eest põgenetakse. Ennekõike muidugi naaberriikidesse, kus keskkond, keel ja kombed tuttavamad. Ja kust tagasipääs koju, kui olukord peaks muutuma, oleks kergem. Enamik Süüria põgenikke ongi ju siirdunud Türgisse või Liibanoni. Aga põgenejaid on palju ja neid jagub ka Euroopasse. Keegi ei oota neid, aga nad tulevad siiski. Upuvad, aga tulevad. See on ebameeldiv kõigile, aga kui nad juba kord siin on, pole enam midagi parata.
Samamoodi põgenesid eestlased 1944. aastal Rootsi. Mitte sellepärast, et nad oleksid otsinud sealt paremat teenistust. Ikka sellepärast, et nad kartsid oma elu pärast ja Rootsi oli lähim paik, kuhu sõja eest pääseda. Rootslased polnud nende saabumise üle kindlasti õnnelikud, aga merre tagasi ka ei ajanud ja Stalinile välja ei andnud. Neil lubati jääda ja põgenikud olid tänulikud, kuid mitte rõõmsad. Pagulased igatsesid tegelikult tagasi Eestisse, neil polnud mingit tahtmist Rootsi ühiskonda sulanduda ja rootslaseks saada. Ega nad saanudki, vaid hoidsid oma keelest ja kultuurist kramplikult kinni ning asutasid Eesti majasid ja Eesti koole.
Kui 1944. aasta paadipõgenikele oleks öeldud, et Rootsi te kõik kahjuks ei mahu, osa teist saadetakse Aafrikasse, siis olnuks nad kindlasti väga ehmunud. Mida me seal Aafrikas peale hakkame? Ei taha! Aga küllap nad oleksid lõpuks siiski läinud. Sõjapõgenik ei saa olla väga valiv. Nii tulevad Eestisse ka need mõned õnnetud süürlased, sest muud võimalust neil pole. Ja unistavad sellest, et pääsevad kord tagasi kodumaale. Asutavad ehk koguni Süüria maja ja Süüria kooli, et oleks pisutki kodusem.
Me peame sellega leppima. Ja lootma, et süürlased pääsevad kiiremini tagasi koju kui Rootsi põgenenud eestlased.
