Meelolude all pean silmas juba kuu aega lõkkel püsinud kirgesid Lihula monumendi ümber. Eriarvamusi näib lisavat ka sel nädalal avatud saksa sõdurite mälestuskivi Sõrves.
Niisiis ei ole ajad kuuskümmend aastat tagasi sugugi nii kauged, kui nad sõjajärgsetele põlvkondadele esmapilgul tunduvad.
Nimelt on mul tänu heale juhusele olnud võimalik sirvida 60 aastat tagasi saadetud armastuskirju ühele neiule, kes saksa okupatsiooni ajal elas ja töötas Puurmanis.
Maria
Maria ei ole tavaline tüdruk
Puurmani (tollane Tartumaa, praegune Jõgevamaa) on saksa okupatsiooni ajal sõjapõgenike tõttu väga rahvarohke paik, sinna on kolinud mitmed asutused, Puurmani loss on muudetud haiglaks.
Puurmanis elab ka minu kirjavahetuse kangelanna Maria, keda kõik ta sõbrad ja tuttavad kutsuvad Annushkaks.
Maria on samuti sõjapaos ja töötab vallamajas. Kuigi saatus on tüdruku ellu saatnud palju kurjust ja osavõtmatust, julgeb too ometi elule silma vaadata ja kui vaja, naerda läbi pisarate. Mariast on saanud ta sõnakuse ja särtsaka loomu tõttu küla noorte tähelepanu keskpunkt.
Puurmanisse sõidavad sageli lõbutsema Tartu koolipoisid — seal mängib õhtuti pill ja saab tantsida, klaveri taga istub mõnikord Mariagi.
Paljudest Maria eakaaslastest-noormeestest saavad sõdurid või tööteenistuskohuslased. Maria väärtus tema rindele kutsutud tuttavate noormeeste silmis tõuseb seejärel taevani. Pelgalt ühe Puurmani tüdruku olemasolu osutub paljudele neist põhjuseks, et üldse elada.
Mariani jõuavad iga nädal kirjad. Kirjutavad Puurmani poisid Martin ja Johannes. Martini sõnumid jõuavad Eestisse Saksamaalt, Johannese omad Venemaalt.
Maria
Veel jõuavad Mariani kirjad tudengipoisilt Erichilt, kellest saab ühe kompanii telefonist ning lõpuks koguni ühelt saksa soost noormehelt Hansult.
Ükski neist poistest ei oska uneski ette näha, mida saatus neile lähikuudel toob.
"Oh, kirjuta mulle ometi!"
Et väeosad paigutuvad alatasa ümber, osutub saatja aadressiks kiretu SS-Feldposti number ja poistele jääb hirm, et viimaks ei leia Maria vastused neid sõjamasina ragina keskel üles.
Seepärast annavad poisid endast kärsitult ikka ja jälle märku, anudes Mariat neile kirjutama.
Nende poiste unelmais ei ole muud soovi kui vaid see, et tuleks möllavale sõjale ükskord ometi lõpp, ning kriipiv igatsus oma armastatud neiu järele.
On raske üle kirjeldada igatsust, mida tunneb Mariale oma hinge puistates Johannes 1943.a. augustis.
"Jah, nii imelikult käib inimese elu siin ilmas. Kas võisin ma möödunud aastal sel ajal mõelda, et järgmisel suvel pean olema lahus oma sõpradest ja tallan Venemaa teid, et aeg kaob kiirelt ja nii kaob kõik, mis on ilus ja õilis siin ilmas, — jääb järele vaid üks... See on mälestus, mida ei suuda ükski olevus riisuda inimese hingest.
Jah, ei jõua minu jalg sellel suvel tagasi kodunurka, ei talla ma Puurmanis pargiteid..."
Isiklikud tunded kui üksainus null
Puurmani poiss Martin igatsub ühepalju nii Maria kui klaverimängu järele. Tema kirjad tulevad Puurmanisse tööteenistuslaagrist Wunstorfist.
"Tõesti oleks tore istuda klaveri ees ja mängida, mängida ja veelkord mängida — sulle ja enesele! Olude sunnil aga ei saa ma klaverimängu niipea kuulda — siin pole sarnast muusikariista. Peab leppima: mida sõda on inimesele piinaks seadnud, seda peab taluma. Nii on ka minu lahusolek kodust.
Isiklikud tunded on siin ainult üks suur null. Lootusi on ju mõningaid, kojusõit võib aga muutuda rindeleminekuks..."
"Ma loodan, et tulen kord koju!"
Külmavärinad jooksevad üle selja, kui lugeda läkitusi Tartu tudengilt Erichilt, kellest 1944.a. augustiks on saanud ühe saksa kompanii telefonist. Mariale septembris lähetatud kirjad on täis halbu eelaimdusi. Kõigepealt kirjeldab ta purustatud Tartut, siis elu kuulide vihina all ühes metsaaluses punkris ja siis...
"Kallis Annushka! Olen Sind ihaldanud endale. Kuid nüüd tuleb kõigile nendele mõtetele joon peale tõmmata, sest väline olukord on niivõrd vilets, et pole midagi parata.
Ma ei tea, kas mu kiri jõuab kunagi Sinuni. Armas tüdruk, pea meeles, et Sa jätsid endast head mälestused. Ma loodan, et ma tulen kord koju. Sinu Erich."
Neid armastuskirju sirvides on võimalik pugeda tollaste eesti poiste pähe, viibida nende eluolu, mõtete ja unistuste keskel.
Vapper Maria
On üldse erakordne, et see kirjavahetus ühe naise kummutisahtlis kogu Nõukogude okupatsiooni aja üle on elanud. Tegemist pidi olema väga vapra naisega, kes pärast sõda oma haridusteed jätkates ja eluga järje peale saada igatsedes neid Saksa armees teeninud eesti poiste kirju ära ei põletanud.
Mis see küll oli, mis kaalus tema silmis üles pealekaebamise, arreteerimise ja küüditamise hirmu?
Vastus on nende ümbrike üldinimlik sisu, talle kirjutanud eakaaslaste ettearvamatu saatus ja ridades väljenduv armastuseigatsus.
Neil noormeestel oli oma rügemendis rividrilli tehes sellesama snitiga munder seljas ja valvepostil seistes seesama pisut kange profiil kui tol öö varjus ära veetud Lihula monumendi kujutisel.
Aga ka niisuguses mundris oli eelkõige luust ja lihast inimene, kes suutis sõjaõudustele ja koduigatsusele vastu panna ehk ainult tänu sellele, et uskus endal olevat tütarlapse, kes teda armastab.
On ilmselge, et mundrist ja sümbolitest hoolimata väärib iga niisuguse mehe mälestus kõige hellemat hoidmist. Hoidis neid ju ka Maria.
P.S. Olgu mu viimane autoripoolne kommentaar see, et loos kirjeldatud tegelastest olen elavana üles leidnud Martini. Ta on praegu 79-aastane, elab Puurmanis ja on abielus ühe omakülatüdrukuga. Martin armastab seniajani klaverimängu.
Leidsin üles ka Maria parima sõbratari Irene, kes elab praegu Viljandis ning kelle albumist on pärit see klaveri taga istuv imekaunis Maria.
