«Mingit salajast lepingut ei olnud,» kinnitas mitmel korral Juha Pohjonen, kes eile tutvustas oma uhiuut uurimistööd nõukogude ülejooksikutest.
Pohjoneni uurimistööst aga selgub, et kõiki põgenikke siiski Nõukogude Liidule välja ei antud.
Aastatel 1945-1981 põgenes üle idapiiri Soome 153 inimest. Põgenikest 75 protsenti saadeti tagasi, kuid iga neljas (kokku 36 inimest) sai elamisloa, talle anti poliitilist varjupaika või lubati minna lääne poole edasi, kuhu tegelikult kõik jõuda tahtsidki, kommenteerib ajaleht.
Nõukogude Liidule välja antud 114 inimese hulgas oli ka tõelisi varjupaigaotsijaid, kuid nende arvu pole Juha Pohjoneni sõnul praegu võimalik välja selgitada.
Põgenikke puudutav uuring on osa kirjatuse Otava poolt välja antud raamatust «Ei armoa Suomen selkänahasta» (tõlkes umbes: Ärgu loodetagu Soomele).
Raamatu teine autor Jussi Pekkarinen uuris sõjavangide, sadade tsiviilelanike ja hõimlastest sõdurite välja andmist aastatel 1944-1955.
Pärast sõda liikus läbi Soome Nõukogude Liidu poole väga palju inimesi: üle saja tuhande inimese anti venelastele üle.
Nende lõplik saatus uues raamatus ei selgu, kuid ajaloolased püüavad seda välja selgitada Rahvusarhiivi andmete abil.
Ühe Soome välja antud põgeniku saatus on Pohjoneni sõnul kindlalt teada: 1949. aastal andsid soomlased välja eestlase Arthur Löökeni, kelle Vene võimud hiljem hukkasid.
Löökeni viletsas tervislikus seisundis kaaslane suri aga juba Soomes.
Aastatel 1945-1948 sai elamisloa üheksa Nõukogude Liidust põgenenud inimest.
1950-ndatel aastatel oli ametnike otsustes isegi inimlikkuse jooni. Varjupaiga taotlejatest said elamisloa eriti soome juurtega põgenikud ning mõni neist jäigi Soome elama.
Soome võttis karmi hoiaku põgenike suhtes 1950-ndate aastae lõpus, kui riigi presidendiks sai Urho Kaleva Kekkonen.
Jäik liin põgenike suhtes jätkus ka presidnet Mauno Koivisto ajal kuini Nõukogude Liidu lagunemiseni välja.