Kui algas sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel oli Paide Kaubanduskeskkooli õpilane koolivaheajal oma kodutalus. 7. juulil 1941 ületasid Saksa 18. armee väeosad Eesti lõunapiiri, 14. juulil sisenesid Karjakülla Viljandis ja Põltsamaal veretööga tuntuks saanud Läti hävituspataljoni kõrilõikajad, kes põletasid sealsest viiekümnest talust kakskümmend kolm talu maha, ka Vanaõue põlistalu kõik seitse hoonet. Sakslaste pealetung Karjakülale algas 23. juulil 1941.
1. augustiks oli kogu piirkond punaarmeelastest, kellest jäid maha suitsevad ahervaremed, vägistatud talutütred, elajalikult tapetud taluperemehed, puhtaks tehtud. Küüditamisele määratud inimesed pääsesid vabadusse.
Halastamatu vägivald ja terror kodukülas viis 19aastase Haraldi augustis 1941 vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Kapten Artur Asu pataljoni koosseisus võttis ta 28. aug. osa Tallinna vabastamisest. Pärast seda teenis kuu aega Omakaitses. 2. X 1941 sai temast Wehrmachti koosseisu kuulunud 185. Eesti julgestusgrupi sõdur. Detsembri lõpuni olid noored mehed Narvas, alates 6. I 1942 teisel pool Narva jõge Jamburgis raudtee kaitsel. Kui detsembris 1942 lõppes väeteenistuse leping, läks Harald taas oma kodukohta Järvamaale. Nagu väga paljud noormehed, astus ka Harald 25. mail 1943 Relva–SS koosseisus 28.VIII 1942 loodud Eesti Leegioni.
Saksa relvajõudude operatiivjuhtimisele allutatud Relva-SS lahinguüksustel ei olnud mingit pistmist Algemeine SS-i (poliitiline organisatsioon) või koonduslaagrites koletuid kuritegusid korda saatnud SS-erikomandodega. Saksa regulaarväe ja Relva-SS vahe seisnes selles, et regulaarväes võisid teenida ainult Saksa kodanikud, Relva-SS-s seda piirangut polnud. Relva-SS-i kuulunud 39 eliit-lahingudiviisis võitlesid Punaarmee vastu ligemale pool miljonit sakslast, austerlast, norralast, belglast, hollandlast, taanlast, flaami, vallooni, rootslast, soomlast, lätlast, eestlast, šveitslast, prantslast, itaallast, ungarlast albaanlast, horvaati, ukrainlast, venelast, valgevenelast, kasakat. Relva-SS-st oli saanud Saksa idarinde selgroog, keda rakendati kõige raskemates idarinde lõikudes, lääneliitlaste vastu - mitte kunagi.
21. detsembril 1943 anti Haraldile must Haavatumärk ja Jalaväe Rünnakumärk. Osalemise eest lahingutes Neveli all autasustati teda 27. veebruaril 1944 II klassi Raudristiga.
2. veebruaril 1944 olid Punaarmee väeosad Narva jõe paremal kaldal, eesmärgiks Eesti vallutamine. Sama aasta veebruaris paigutati Neveli juurest Eestisse toodud 20. Eesti Relvagrenaderide SS-Diviis Narva jõe joonele. Kodumaa kaitsele astus täiendavalt 38-43 000 eesti meest. Harald ja tema relvavennad võtsid rinde üle 19. II 1944, ülesandeks Narva jõe vasakul kaldal paikneva, miiniväljadega ja traattõketega tugevalt kaitstud Vasa-Vepsküla-Siivertsi sillapea hävitamine.
29. veebruari rünnak ebaõnnestus. 1. märtsil algas Haraldi juhtimisel „rullimine“ ehk lähivõitlus vaenlase kaevikutes. Vange ei võetud. Legendaarne külmaverelisus ja ohjeldamatu võidutahe viisid eesmärgini. Vasa sillapea hävitati, 5. märtsil vallutati Vepsküla ja järgmisel päeval Siivertsi sillapea. Lahingutes ilmutatud sõdurivapruse eest autasustati Haraldit 7. märtsil I klassi Raudristiga. Järgnes teenitud puhkus kodukandis, kus Harald jäi kopsupõletikku, millele järgnes tüüfus ja keskkõrvapõletik. 20. aprillil 1944 saabusid Türi haiglasse, kindralkomissar SS-Obergruppenführer Karl Sigismund Litzmann ja 20. diviisi ülem Franz Augsberger, kes riputas haiglavoodis lamava Harald Nugiseksi kaela Raudristi Rüütliristi.
Järgmise aasta 5. jaanuarist kuni märtsi keskpaigani õppis Harald Neweklau SS-junkrukoolis. Paar päeva enne sõja lõppu 7. mail 1945 sattus ta Tšehhi „põrgus“ sõjavangi. Imekombel pääses Harald siis ja hiljemgi mahalaskmistest.
Detsembris 1945 saadeti Punaarmeele üle antud Harald Venemaale polaarjoone taha Vorkuta vangilaagrisse. Sõjavangistusest vabanes ta 10. novembril 1946, kuid arreteeriti 13. veebruaril 1947 kodukohas uuesti. Nüüd mõisteti talle kümneaastane vabaduskaotus. 17. septembril 1953 amnesteeritud Harald jäi esialgu elama Siberisse. Ta tuli Eestisse tagasi alles 1958. aastal.
Siis, kui selleks avanes võimalus, ei jäänud Eesti iseseisvuse taastamisel kõrvale ka endised sõjamehed, nende hulgas Harald Nugiseks. Tänutäheks tehtud töö eest kinnitati 31.07.1992 Harald Nugiseksi rinda Eesti Vabadusvõitlejate Ühingu kuldrinnamärk. Taasiseseisvunud Eesti esimene kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln andis 21. veebruaril 1994 Harald Nugiseksile erukapteni auastme. 24.02.1994 autasustasid nüüdset Pärnumaa meest oma vapimärkidega Pärnu Maavalitsus ja Pärnu Linnavalitsus. Kaitseminister Andrus Öövel oli esimene valitsusliige, kes annetas Harald Nugiseksile Kaitseministeeriumi III klassi teeneteristi, millele järgnesid Kaitseliidu III klassi Valgerist, Eesti Reservohvitseride Kogu Kuldrist 22.10.2001, mälestusmedal „10 aastat taastatud kaitseväge“ 2002, Kaitseväe Eriteenete rist 17.06.2004, kaitseministeeriumi medal „Kodu Kaitseks“ 23.10.2004, Maaväe teenetemärk „Ohvitseri hõberist“ 24.02.2005, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Teeneteristi III järk 23.04.2008, Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu teeneterist 20.08.2008, Eesti Eruohvitseride Kogu teeneterist 20.08.2008, Eesti Rahva Tänumedal 19.10.2008, mida juubilar kõige enam hindab, Varsinais-Soome Reservväelaste Ringkonna kuldne teenetemedal 24.02.2011 ja paljud muud aumärgid.
Soovime auväärsele juubilarile, rahva lemmikule, head tervist ja helgeid vanaduspäevi veel paljudeks aastateks!