Väidetavalt on raha ( kui Marxi, näiteks uskuda) too asi, milleta ei saa elada ega tegutseda. See on praktiline tõde; kuid erinev on raha vajadus kõrbes, betoonsillutisega tänavatega linnades. Kõrbes on raha vähem vaja kui linnas.

Esimeses tarvis vett, teises bensiini. Too turban kes toda oaasi või bensiinijaama valitseb, temal on võim. OPECi loomisest saadik on oaasi katsunud valitseda üheda ja samad, arvates, et varud, mida teised soovivad tekitavad janu ja nõudmise. Viimased dekaadid on näitanud ga, et sõda ja riidu.

Pahatihti seda võimu kuritarvitatakse enese huvides - kui seda vett või bensiini piisavalt on, muidugi, - suurema võimu saavutamise huvides. Seda tehes aga läheb pahatihti võim suusamütsina pähe - soe on, aga kuulmine, silmnägemine piiratud.

Ehe näide leidub selles, kuidas maailma jõukaim riik, USA, EI tarvita oma majanduslikku sitkust. Nii arvab Niall Ferguson, Oxfordi ajalooolane. Tema äsjailmunud teos “The Cash Nexus”, mis vaatleb raha ning võimu vahekorda moodsas ajastus ehk ilmas (ajavahemik 1700 - 2000) kinnitab, et tuleb ümber lükata senini juurdunud mõtteid.

Ferguson esitab väga veenvalt argumendi, et raha = riik, kuidas sellest on aru saadud, seda on määranud ajalugu. Sügav, peaaegu et põhjatu kukkur on otsustav olnud. Seda kõike on kunstlikult majandanud sõda. Fergusoni argument on veenvalt ehitatud teesile, et ajalooliselt on riikide püsivust seletanud see, kuidas riigijuhid rahadega on osanud toime tulla. Vaadakem: mida ei sallita heaoluriigis? Tulumakse. Süsteem pandi omal ajal paika, et majandada relvatööstust, mis majandas siseturgu, sõjapingutusi.. Sõja lõppedes aga ei kadunud süsteem kusagile. Riik polnud rumal, tuluallikas jäi alles. Keskpangad? Börss ? Nendeta poleks suutnud kapriigid toime tulla. Need olid loogilised kaaslased sõjamajandusele, olles paigal juba enne tulumaksusüsteemi. Selleks et sõjamasina kulusid kinni taguda. Rahu ajal siis loogiliselt jäeti kõik need süsteemid paika. Et ei tea, ehk läheb jälle vaja. Kodanik ägagu ja kirugu edasi, maksku neid makse, mis ta vabadust kinnitavad, tagavad.

Ning see on vaid ainult osa Fergusoni laiahaardelisest lähenemisesest. Ajaloolase ampluaa on imetlusväärne, samuti põhjalik lähenemine teemale.

Raamat ilmus vahetult enne terrorismiakte ning sellele järgnevat sõda. Asjaolud pole aga muutunud. USA priske tengelpung lubab sõdida Afganistanis. Nii nagu sai seda ka Lahesõjas tehtud. Kuid Ferguson leiab, et USA pole tarvitanud majanduslikku võimu nagu seda tehti saja aasta eest Briti impeeriumis; süüdi oli lodevus, heaaoluriigi rikkad, kes nautisid Briti imeeriumi kaitsevarju turvatunnet, ei protesteerinud.

USA, isegi täna, kui ta pommitab talibanide viimaseid koopaid, pole täitnud supervõimu rolli majanduslikul tasemel. Kriisid aktsiaturul, valuuta väärtuste kõikumisel on ainult eelnäitajad, hoiatab Ferguson. Tema analüüs, talletatud nagu ta oli enne Osama bin Ladeni akte, hoiatatades USA-keskse seisaku eest - et raha lahendab kõike - väärib tõsist tähelepanu.

TÕNU NAELAPEA

Märkmed: