MAA TULEB TÄITA LASTEGA…
Hando Runneli luuleread muutusid kiiresti rahvalauluks. Üleskutsuva hümni sõnadest haarati kinni ja asuti seda ka võimendama. Varsti oligi ehitusministeeriumi haldusalas ilmuva ajalehe palgelehel uus nimi -PEREKONNALEHT OMA KODU. Massehituse propageerimise asemel tehti sisu muutnud lehes nüüd juttu igikestvast paekivist, räägiti eesti maa-arhitektuuri aussetõstmise vajadusest, jutustati uue eesti kodu rajamise tähendusest ning talumajanduse taastamisega kaasnevatest iibe tõstmise perspektiividest, perekonnaelu muutumisest kodukesksemaks, turvalisemaks, lasterikkamaks. Lehes kirjutati koos rahvusliku vaimsuse esiletõusuga saabuvast isamaavajadusest, kaitsetahte kasvatamisest, Kaitseliidu taasasutamisest. Iseseisvuse abstraktne unistus oli muutunud missioonitundeliseks ajakirjanduslikuks sarvehüüuks.
RAHVUSLIKUS SUUNAS
Isamaa ja iibe teema olid küll kindlalt esiplaanil ent päris valdavaks need siiski jääda ei võinud. See polnud aga ülevaid edasikestmise mõtteid esitanud kõrgvaimse poeedi, külvimehe tööd alustanud perekonnalehe ega autorite süü. Rahvuslik kasvatus oli, on ja ilmselt ka jääb salasõnaks, mida eestlane häbenedes välja ütleb ning mis eesti kodu luupainajana ajast aega on saatnud. Mida suutis oluliste teemade valdkonnas ära teha PEREKONNALEHT OMA KODU? Kõigepealt anti kommunismi rappa eksitatud põlvedele teada, millest kõneldi rahvusliku kasvatuse esimesel kongressil (1927) ja mille pärast muretseti teisel kongressil (1935).Kui seal otsiti vastuseid küsimusele, miks eesti tõug ei ole ajaloo vältel arvuliselt edenenud, siis sajandi lõpus tuli hakata otsima teid, kuidas sõdade, küüditamiste, põgenemiste ja okupatsioonidejärgsele elunatukesele rahvuslikku vaimu sisse puhuda. Avarapilgulisem ajakirjanduslik tegevus nõudis eneseületamist, sest nõukogulik juhtimis-ja haldusaparaat funktsioneerisid edasi, mõnegi lehe toimetustes viidi veel usinasti läbi kompartei koosolekuid ning perestroikalik massimeeleolu polnud rahvusriikluse taastamise ideele ruumi loovutanud. Sellises olukorras trükkida ära Helmi Mäelo, Johannes Aaviku, Peeter Põllu, Jaan Lattiku, Konstantin Pätsi jpt kunagisi sõnavõtte polnud tavapärane tegu, kusjuures noorematele lugejatele ei öelnudki eestluse võtmenimed suuremat midagi. Siinkirjutaja perekonnalehe ajutise sisutoimetajana püüdis küll haarata lehetegemisse laiemat autorite ringi alates tõusvatest isamaalistest poliitikutest kuni tublide koduperenaisteni välja, ent juba algus näitas, et perspektiiv perioodilise väljaandena püsima jääda on ahtake. Lisandus ängistav tundmus, et vaatamata hoogsale stardile on perekonnateema esilekergitamine ja eksponeerimine vaid pildike lavastseenist, mida tulevase iseseisvusetenduse olupoliitikud stardikapitaliks vajavad, hiljem selle õilsa sisu aga isiklikes huvides ära kasutavad. Enamvähem nii ongi läinud, sest Kroonika - laadsete ajakirjade „human interest“ ning naistekate kirendav värviküllus on nüüdseks perekonnaelu tõelised teemad enda alla matnud. Tagajärjed on kurvastavad. ETV “Kahekõne“ saates meenutas isa Philippe Jourdan, kuidas kirikupeade kokkusaamisel Roomas hoiatas paavst Eestit ja teisigi Balti riike pereväärtuste nähtava allakäigu ja pere-elusse kerglase suhtumise pärast. Kui riik paavsti manitsust vajab, samas seda millekski erakordseks ei pea ning toimuvast järeldusi ei tee, siis pole imeks panna, et poliitikud ja avaliku elu tegelased ei häbene oma äpardunud pere-elu telesõu, kättemaksukontori stseeni või heroilise „kirjandusena“ esitleda. Selle asemel, et nurjumise traagiliste tagajärgede üle järele mõtelda, kurbust tunda, juhtunut kahetseda ja meelt parandada kelgivad poliitikataevasse „tõusnud“ riigitegelased meedias oma hüljatud alaealiste laste ees uue „kuuma suhtega“...
AJAKIRJANDUSLIKUD TULVAVEED
olid valla pääsemas. Seda tajudes lõid lupsu väikesed ja suured, hai-ning lootskalad. Kitsas ring, kes teadis, kuidas perekonna ja lastekasvatuse tundelist teemat edaspidi poliitiliselt ekspluateerima (lüpsma?!) hakata ning eestlaste tuleviku pärast ausat muret tundev kambake oli ehk kogu seltskond, kellele leht ja selle ilmumine tegelikult korda läksid. Aadetega, eriti veel ajakirjanduses, elus kaugele ei jõua. Eluspüsimiseks tuleb kellegagi liituda, kellegi huvisid teenida või vähemalt nägu teha, et ollakse valmis teenima . Kapitalismi karmid kogemused kõnelesid: kasumlikke sihte seada ei maksa, lehel ehitusasju ajava üllitisena tulevikku ei ole, kommunistliku meelsuse vastasus ning eesti rahvusliku elujõu edendamise soov aga oli toonastes oludes naiivsevõitu ning teisest aegruumist väljunud lugejatele võibolla ka võõristust tekitav. Toimetuse positsioon mõne poliitilise teema valikul, segane paberivarustus, noore isamaalise autori Märt Luige ootamatu surm ja toimetuseliikmete omavahelised erimeelsused perekonnaproblemaatika esitlemisel viisid koostöövalmidusel põhja alt. Veel mõned kuud ilmumist ning oligi lõpp Perekonnalehel OMA KODU. Üksteise järel kadusid hiljem samasugust profiili hoidma hakanud ajalehed-ajakirjad üle Eesti.
TEEMA UUED PEREMEHED
Perekonnaleht (mai 1990.a. nr.10)jõudis veel enne lõppu hüüda: Millal toimub rahvusliku kasvatuse kolmas kongress? Ise selgitades: “…omariiklusel on mõtet vaid siis, kui tänaste sihtide kõrval võib näha homseid ja ülehomseidki, mille realiseerimine jääb meie järglastele.” Omariiklus saabus vormiliselt poolteist aastat hiljem ent selle tõeline mõte ja siht mitte nii väga. Sest kui rahvuskeha täisvereline olemasolu, hea käekäik ja selle üle arutlemine polegi enam eriline siht, siis mis asi omariiklus üldse on? Tuleb kahetsusega tunnistada, et
kõige olulisem – moraali ja eetika, koduarmastuse ning rahvatõu edenemise teema kadus vara- kapitalistlike “kiirreageerimisüksuste” tegevusse astudes vaateväljalt sootuks. Ilmselt oli “uusaegse”, eetilise relativismina esitletud variant: “vaba rahvas vabal maal – teeb mida tahab” (Pärnumaal korraga 70 metanooli ohvrit – sic!) valitud ja volitatud isikutele mitu korda rohkem meeltmööda kui eestiaegne, esivanemate kindlameelsuse, kodu hoidmise ja perekonnakultusega seonduv elufilosoofia. Saanuks aus, kodukeskne mõttelaad valdavaks, võinuks praegu ehk alatust, ahnust, korruptsiooni, poliitilist prostitutsiooni ning lausa igapäevaseks saanud suurriisumisi veidikenegi vähem olla! Vähem olnuks kindlasti ka rongaemadust ja-isadust, kadriorgiaid ja muidki orgiaid, mis ju võõrandumise, järelevalvetuse, kasvatamatuse ning laste-ja perehülgamiste traagiline tagajärg.
KUUS AASTAT
kulus enne kui algasid ettevalmistused rahvusliku kasvatuse kolmandaks kongressiks. Olles Perekonnalehes ära trükkinud kahe eelnenud kongressi materjale ja omades teema kohta mõningaid tulevikukavasidki, viisin tekstid ja ilmunud ajalehenumbrid 1996.aasta alguses korraldava toimkonna käsutusse. Ehkki kõik need teemad käsitlust ei leidnud läks kongress enamvähem siiski korda. Eriti tuumakatena mõjusid maakondade esindajate sõnavõtud, mis koos teiste omalaadsetega ka kogumikuks koondatud (vt. Kolmas rahvusliku kasvatuse kongress. Ettekannete ja sõnavõttude kogumik. Tallinn, 1997; 356 lehekülge). Paljud teemad on siiani aktuaalsed, mõned lausa põletavad tänagi. Ainult et tollest, 1996. aastal toimunud kongressist pole eesti ajakirjanduses hiljem kõneldud enam poolt sõnagi, teemat pole puudutanud ükski riigi- ega valitsusjuht, tele-ega raadiokanal, tippametnik ega parlamendiliige ..!! Kahekümne aasta tagust, Eesti akadeemilist üldsust, mõttekodasid, maakondi ja väiksemaid omavalitsusi esindanud foorumit pole justkui olemas olnudki!
RAHVUSLIKU KASVATUSE
mõte on aegajalt ennast siiski näidanud. Ühelt poolt avalikult, väikeste sõnumite ja nupukeste näol ajakirjanduses, teinekord ka teadlaste uuringutes ja nende poolt esitatud murelikes analüüsides. Jääb nukker mulje, nagu polekski iibeteema rahvusriiklik mure vaid mingi huvigrupi poolt pealesurutud mõte. Ja et sellest pole tegelikult huvitatud hääbuv rahvatõug ise ega ka tema valitsejad rohkem, kui see nendele valimiseelses retoorikas parasjagu vajalikuks osutunud.
Mingi muutus on siiski toimunud : tibusid, st lapsi on kokku lugema hakatud! Ka võimulseisjad on lõpuks aru saanud - seis on sant – eestlaste juurdekasvu pole enam ollagi, rahvas sulab nagu võitäpp kuumal praepannil! Riigis, kus põlisrahva vastas seisis juba varem kolmekümne protsendini küündiv muulaste mass, tuleb nüüd tegeleda veel lisaks ka väljarändeprobleemiga. Samal ajal on mureküsimuseks tõusmas uue võõrrahva sisseränne, mida kardetakse ent mida teisalt kannustab ka tööjõuvajadus. Eesti rahva omakultuur ja eksistents võib sattuda seeläbi tulevikus ohtu. Ehkki hetkel veel paanikaks põhjust pole.
ON TEADA
kui palju meid, eestlasi, ajaloolisel asualal veel elab. Selle statistilise teadmise juures saab kerkida vaid üks küsimus – kauaks meid sellisel moel veel on? Resümee on kurb..
Miks on nii, et ka ajakirjandus pole valusat teemat õigel ajal üles leidnud, pole eksistentsifilosoofilise sõnumi kuulutamises end vastutus- ja missioonitundlikuna näidanud, pole käitunud nagu mõtlev ning rahva tuleviku pärast muret tundev institutsioon? Poleks olnud ohutundlikke inimesi, ei märkaks paljud vist veel nüüdki, et... ” muld me juurtelt läinud laintega” nagu hoiatas Fr. R. Kreutzwald juba “Rahunurme lilledes”. Rahvusliku kasvatuse kahvatumine ning “kolletavad kihelkonnad” kõnelevad sellest, et ka eesti haritlaskonna suhtumine teemasse kõneleb ebaküpsusest, rahvusliku tuuma tunnetamise puudulikkusest, oskamatusest või siis koguni soovimatusest hoida kestmajäämise mõtet igavikulisel vaateväljal.…
LIIGESTEST LAHTI AJASTU
on eriti väikerahvale ohtlik. Seitsekümmend viis aastat tagasi alanud eesti kodude kommunistliku purustustöö tagajärjed hakkavad nüüd avalduma eriti drastilisel kombel kapitalismis ja kolmanda põlvkonna perekondades. Esiplaanile tõusmas on pealispindne ja hetkeline, see mis lõbus on ja silma paitab. Aga elu sisulisem, varjatum ning tähendusrikkam pool tähelepanu ei köida. Nii satuvadki kannataja ossa neiud ja noored naised, kelle mõttemaailma ajakirjandus mõõdutundetult üles piitsutab, nende unelmaid sel moel purustab, et nõuab peadpööritavaid edusamme ja üliinimlikku „läbilöögivõimet“ mehistel elualadelgi – olgu selleks kasvõi rusikavõitlus ja raskekaalu poks! Tundub, et naiste maailm, kuhu ennekõike peaks kuuluma tundehellus ja õrnus, abistamistahe ja altruism, kodusoojuse loomine ning oskuslik alalhoidmine, oleks justkui edasitormava elu rongi küljest lahti haagitud vagun. “Alternatiivsed” teemad – kodu , perekond, lapsed ja hinge harimine – on tahaplaanile tõrjutud või müügimeeste kätte mängitud. Kõikmõeldavaid „edu“ saavutamise soovitusi jagatakse naissoole ustest ning akendest ent nendes puudub kõige tarvilikum ja peamisem sõnum. Puudub inimesele hingekosutust, rõõmu ja rahulolu pakkuva perekonnaelu saavutamiseks vajalik õpetus, rahualase kasvatuse õilistav ning julgustav sõna...
Kuid kes ütleks, kuidas võiks õpetuste jagamine üldse toimuda nüüd, mil oleme ühes paadis kõikuva Euroopaga ning Oswald Spengleri ammu ennustatud Õhtumaa allakäik kõigile nähtavaks on saanud? Kuidas olla, mida õpetada või õppida ajal, mil telekanalid kallavad vaatajaile kosena kaela perekondlike värdvormide näiteid, kus soorollide segipaisatus on naistelt ja meestelt riisumas jumalikku õigust olla üheskoos vastutavad järelpõlve ees ning üha kerglasemalt väljaöeldavast sõnast armastus on mõnel puhul saamas pühaduse paroodia ?
Kes tõttab umbrohtunud hinge aeda või siis tavalist koduaedagi harima päevil, mil reklaambukletid, raadio ja TV kutsuvad hommikust õhtuni lendama paradiisirannikutele? Sest on avastatud: just seal ja ainult seal on võimalik end välja puhata puntrassejooksnud ja pingelisest töö- ning perekonnaelust, kalkidest kodustest suhetest või siis peavalu põhjustavast poliitilisest pohmellist!
-----
Meedia mõju on narkootiline. Ja liigestest lahti ning üleilmastumise tuure koguvas ajastus saame ise ajalooks kiiremini kui suudame meenutada, mis toimus lähiminevikus. Nii on ka rahvuslikult meelestatud ajakirjanduslikust katsekakust, mis veerand sajandit tagasi püüdis öelda SÕNA ÕIGEL AJAL, järel veel sisukate ent kahjuks aegade taha kadunud sõnade kaja.
Sestap kirjutan lõpulauseks küsimuse. Adresseerides selle rahvuse olemasolu ning püsimajäämise mõtet tähtsaks pidavatele inimestele:
KUS JA MILLAL TOIMUB EESTI RAHVUSLIKU KASVATUSE NELJAS KONGRESS?
Mitte parteitegelaste eneseesitlusfoorum pealinnas vaid ausalt ja avameelselt rahvuse hinge ning keha seisukorda analüüsiv, tulevikutunnet toetav ja positiivsetele algatustele suunav suurkogu* kõigi eestlaste, kõigi külade, valdade, kihelkondade, alevite ja linnade esindajate osavõtul… !
------------------------------
*Kolmas rahvusliku kongress toimus 12.-13. aprillil 1996 aastal Tallinnas
ANTS SILD
