Mina, Jaan Kundla, sündinud 11.10.1937, europarlamendi kandidaat nr. 182, kandideerin, et tuua Euroopa raha ja töökohti Eesti sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, et aidata välistada abitust Eestis.
On selge, et päris üksi ei saa hakkama keegi, ei väikesed lapsed ega pensionärid. Aga kui me üksteist vastavalt oma võimetele toetame, on meil palju kergem oma muredega hakkama saada. Selline võrdlus kehtib nii riikidevahelistes suhetes, oma riigi piires, aga ka suguvõsa või perekonna tasandil.
Juba vanas Roomas teati, et kett on täpselt nii tugev kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Ja siit ka esimene tõdemus: pensionäride olukord ei parane, kui ei vähene tööpuudus ja ei kasva töötajate palgad, millest laekuvad maksud meie sotsiaalsete tagatiste tarvis.
Et noortel on veel palju õppida, et paljudel on lapsed, keda toita ja kasvatada, siis pean loomulikuks, isegi paratamatuks, et siitmaalt kandideerib europarlamenti see, kellel on lõviosa elutööst tehtud ja kes mõnes muus riigis juba ammu pensionipõlve naudiks. Siin maal peab nautimise asemel kandideerima.
Ma kandideerin selleks, et esindada nende Eesti elanike huve ja taotlusi, kes ausalt oma igapäevatööd tehes on jõudnud järeldusele, et täna seab kodumaine poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik surutis juba otseselt ohtu meie rahva jätkusuutlikkuse oma riigis. Ja ühe võimalusena olukorda parandada näen ma Eesti Vabariigi tänases seisus teha ausat tööd europarlamendis.
Ma tahan seista selle eest, et lastega peredele, sundüürnikele ja neile, kes on jäänud ilma oma eluasemest riigi senise eluasemepoliitika tõttu, eraldataks Euroopa fondidest raha eluaseme ehituseks ja elamukrundi ostmiseks. Kui meie juhtpoliitikud on inimeste koduvajaduse kahe silma vahele jätnud, tahan mina selle eest võidelda. Ainult läbi loodavate kodude ja töökohtade saame tagada heaolu kasvu meie riigis.
Minu ideaaleesmärk on kodanike abituse täielik välistamine sotsiaalsfääris. Sotsiaalkindlustuse- ning pensionikindlustuste hüvitiste suurus peab tagama inimeste inimväärse toimetuleku. Ja siin ma tahan, et Euroopa Liit õla alla paneks — lähevad ju meie oma maksud enamalt jaolt tänaste poliitiliste jõudude järjest kasvavate vajaduste rahuldamiseks. Ja kui Euroopa Liit nõuab meilt teatud taset, siis tuleb tal ka pisut oma hiigelkukrut paotada.